Niguliste õppetunnid
Näitus “Niguliste kunagised kunstivarad” Nigulistes, kestab 15. juunini.
Vanalinna südames kõrguv Niguliste kirik sai 1944. aastal nõukogude lennuväe märtsipommitamises Tallinna kirikutest ainsana kannatada. Tulekahjus hävisid tornikiiver, põlesid maha katused ja leekides hävis suur osa ajaloolisest sisustusest. Osa teoseid – Bernt Notke “Surmatants”, Hermen Rode teostatud peaaltar, Michel Sittowi maalidega Kannatusaltar, Carl Gottlieb Wenigi 1863. aastal valminud uus peaaltar ja mõned teisedki väärtuslikud objektid suudeti evakueerida enne pommirünnakut. 1949. aastal langes sisse kiriku koor ja 1953. aastal alanud restaureerimistööd lõppesid Nigulistes alles 1984. aastal. Kaks aastat varem oli hiljuti püsti saanud tornikiiver salapärastel asjoludel süttinud ja taas maha põlenud. Nii et õnnetused õnnetuste otsa.
Eesti Kunstimuuseumi koosseisu kuuluvas Niguliste muuseum-kontserdisaalis on juba mõnda aega avatud näitus, mille kaudu avaneb kiriku kunagine hiilgus. Tallinna Linnamuuseumis säilitatavate ajalooliste fotode abil saab ettekujutuse Niguliste kunstivaradest ning eksponeeritud on ka seni hoidlates peitunud teoseid, mida pole näinud juba mitu huviliste põlvkonda. Näituse koostas muuseumi noor teadur Merike Koppel.
Mida peaks ekspositsiooni puhul silmas pidama?
Amneesia
Kaasaegse vaataja silmis on ajalooline sakraalkunst eelkõige esteetiline fenomen. Imetletakse kaunist ja meisterlikku käsitööd, kompositsiooni, vormi ja värvi. Nii mõnigi on tunnistanud, et sellest ei piisa – meenub Tartu Ülikooli rektori Jaak Aaviksoo hiljutine ülestunnistus, et ta ei saa ajaloolisest kunstist aru.
Kardan, et see on üldisem probleem, mille põhjuseks juba mõnda aega tagasi kehtestatud käsitlused ja nende toel süvenenud amneesia: kunagised kunstitähendused on ununud ja nende asemel on 19. sajandi kunstiteaduse konstrueeritud skeem, millega kunstiajalugu on jaotatud kindlalt piiritletud stiiliperioodidesse, kus kunst on eelkõige vorm, värv, ornament ja emotsioon. Teadusliku süstematiseerimise tuhinas unustati, et kunst võrsub alati oma keskkonnast ja et kunsti funktsioonid, enesetunnetus ja vastuvõtt on olnud ajastuti erinev. Skemaatilist vormikeskset käsitlust hakati murendama juba 1920. aastatel. Nõukogude aja viljastavates tingimustes polnud Lääne uurimused siinsetele humanitaaridele kättesaadavad, sest muidugi polnud Nõukogude võim huvitatud kunsti ajaloolise sisu avamisest, sakraalkunsti omast eriti. Niisiis tuleb ohata koos Jaak Aaviksooga ja asuda asja parandama. Sellega seoses veenaksin lugejat ka “tõekuulutaja” Linnar Priimäe äsja “Areenis” ilmunud Düreri-artiklis väljendatud arvamuse ekslikkuses – esteetika üksi ei huvita kunstiteadust juba ammu, see, mis huvitab, on kunsti tellija, tegija ja publiku taotlused ja arusaamad, kunsti funktsioonid ja nende edastamine visuaalsete vahenditega, kunst kui ühiskonna peegeldus ja peegeldaja.
Kirikukunst kui ajastu ideoloogia ja teoloogia “käepikendus”
Niguliste näitusel eksponeeritakse näiteks kiriku hävinud pingistikku. Tallinna raehärrade pink, mis valmis 1556-58. aastal, on heatasemeline puunikerduskunsti teos, milles kajastub põhjapoolsele Euroopale omane renessansi vormiideaal – siin näeme ka esmakordselt Eesti kunsti ajaloos alasti naise – Eva figuuri. Kuid pink on ühtlasi Tallinna rae evangeelse usutunnistuse manifestatsioon ajastul, mil oli alanud vastureformatsioon ja enese kuuluvuse määratlemine oli nii värskete luterlaste kui katoliiklaste eesmärgiks. Erinevust sai demonstreerida kõigi – ka kunsti - vahenditega. Raehärrade pingi küljelaudade nikerdatud figuurides avalduvad selgelt Martin Lutheri sõnastatud kirikukunsti ülesanded.
Nimelt pidas reformaator Luther võimalikuks jätkata piltide kasutamist ka uuenenud kirikus, kuid ta piiras teemade ringi: kujutada võis vaid neid stseene ja tegelasi, kes esinesid Vanas ja Uues Testamendis. Sestap siis ei kujutatud luterlikus kirikukunstis pühakuid ja kirikuisasid. Nõudmise aluseks oli Luheri veendumus, et Usk toetub Sõnale ja Sõna oli piiblitekst, mitte hilisem teoloogide tõlgendus. Kunsti funktsiooni määratlesid luterlased illustratiivsena, pilt oli teksti illustratsioon ja mõeldud abiks “lastele ja harimatutele”.
Reformatsioonisajandil kujunes välja nn luterlik pilditeoloogia, mis selgelt vastandus katoliiklikule. Just seda peegeldab ka Niguliste raehärrade pingi pildiprogramm. Selles esitletakse nn Seaduse ja Armu ehk Pattulangemise ja Lunastuse teemat, mille sõnastas samuti Martin Luther ise ja teostas pildiliselt esmakordselt reformaatori hea sõber Lucas Cranach Vanem nn Gotha altaril 1529. aastal. Seaduse poolt ehk Vana Testamenti esindasid pingistikul Adam, Eva, Pattulangemise puu ning käsulaudadega Mooses. Armu poolt ehk Uut Testamenti esindasid kuningas Taavet - Kristuse predikaat Vanast Testamendist, Ristija Johannes ning Kristuse õpetuse edasikandjad apostelvürstid Peetrus ja Paulus. Seaduse ja Armu vastandamine oli luterliku teoloogia kesksemaid seisukohti – Vana Testament ei avanud usu sisu vaid see peitus evangeeliumides: Jumala arm avaldub oma Poja saatmises inimeste hulka ja igaüks, kes usub, saab lunastatud.
Niisiis, ainuüksi esteetika ei ütle meile pingi kohta eriti midagi - vaid seda, et 16. sajandi keskpaiga Tallinnas tunti mingil määral renessansi vormiideaale.
Pole eriti huvitav, ja mis kõige olulisem, see tõdemus näitab meile mitte seda, mida mõtlesid pingi tellijad ja teostajad (kelle nime pole paraku teada), vaid meie ise oma piiratud teadmistega.
Näituse külastajal soovitaksin vaadata ja lugeda vaheldumisi. Tekstidest saab teada, mida tähendavad epitaaf ja väär, keda piltidel ja nikerdustel on kujutatud, missugune pildiprogramm oli suurejoonelisel Niguliste kantslil, mille teostas 17. sajandil siintöötanud meistritest ainsana (Kuramaa) õuekunstniku staatust omanud Tobias Heintze. Silma jääb näitusel erutama eelkõige 17. sajandi puunikerduskunsti kõrge tase ja teoste kohati hiiglaslikud mõõdud, näiteks asehaldur Bogislaus Roseni 1651. aastal valminud epitaaf oli 7 meetri kõrgune! Mineviku mõistmise seisukohalt on oluline meeles pidada, et kogu sisustus oli kirikule kingitud. Donaatoriteks olid jõukad koguduseliikmed, kelle “kasu” seisnes selles, et annetatud objekt jäi alatiseks meenutama nende staatust ning jumalakartlikkust. Tellijad teadsid seda, sest uskusid kunsti kui sõnumikandja, kui retoorilise vahendi võimesse.
Hävingu traagika
Tallinna Niguliste kirik on nii mõneski mõttes traagiline monument. Siiski pole see ainus kirik, mis õnnetusi läbi elanud, temaga seonduv on meile lihtsalt ajaliselt lähemal. Meenutagem, et 1684. aasta tulekahju Toomkirikus hävitas piiskopliku peakiriku pea kogu keskaegse ja uusaja alguse sisustuse ning Oleviste 1820. aasta põlengus sai tuhaks kogu kiriku senine minevik. Viimast on oluline rõhutada, sest – nagu näidata püüdsin - visuaalsed kunstid on alati olnud ajastu vaimu ja olude peegeldajad. Nende kui ajaloo ja kunstiajaloo allikate tähelepanelik “lugemine” aitab mõista kunagisi ühiskondi, tellijate ja kunstnike ideaale ja tegelikke võimalusi nende teostamiseks.
