Niguliste pasatskist Pegasuse poeediks
Seda maailma, kus Jussist-Juhanist Jüri Üdi välja sirutus, on üsna raske taastada. Selle sidusid kokku laenatud heliplaadid, sõpradelt hangitud lugemisvara, masinal paljundatud luule, läbi ragina kuulatud raadiosaated, meie vanemate lõputu hool jne. Sel elumaailmal (Lebenswelt'il) peaaegu et puudus kokkupuude "ametliku kultuuriga", kust ta oleks saanud tuge või kuhu ta oleks jätnud avaliku jälje. Oli selline aeg, kus hea luulegi paljundamine kirjutusmasinal oli eralõbu ja "vaenuliku" muusika levitamise/kuulamise eest alandati käitumishindeid. Mis meile jäi - see oli sõprade ja mõttekaaslaste "usaldav ring". Seetõttu ei olegi jäänud palju muud kui pikkamööda liiva jooksvad mälestused. Sellele ajale eelnes veel ka üks teine aeg.
Taaskohtumine Juhaniga
Olime Juhaniga kooli- ja klassivennad, aga 1962. aasta kevadeks oli tema peal jõutud katsetada ka juba mitmete teiste koolide tõhusust nõukoguliku õpilase vormimisel ja me kaotasime üksteise silmist. Ja ühel augustipäeval kõndis mulle Niguliste kiriku pargis vastu Juhan, keda ma olin kaua vaid juhuslikult kohanud. Mäletan seda augustilõpu päeva, kui istusime Niguliste kiriku juurest Harju tänava ja Kirjanike maja suunas laskuvatel treppidel kauni fassaadiga maja vastas (seal oli siis vist Kinoliit), erakordse selgusega. Sest vestlus Juhaniga oli väga pingutav, olin nagu eksamil. Paljude koolimurede ja muude maailmaasjade arutamise kõrval jõudsime peagi ka kirjanduse ja luule juurde.
Viimase keskmeks olid meiegi kodus palju tsiteeritud lemmikud - arbujad. Kohati kujunes sellest kirjandusloolisest vestlustest, arvamuste ühitatavuse kompamisest, isegi - Juhanile nii omane - jõukatsumine: kumb rohkem luulet peast teab.
Juhanil kui ühe arbujatest - Paul Viidingu pojal oli arbujate luule kindlasti palju enam "käpas", kuid peamine oli, et avastasime oma ühised huvid ja üsna sarnase maailma. Täna on sedalaadi ühispinna erakordsust raske mõista, kuid arbujaid ei olnud tollal ametlikus kultuuris peaaegu olemas või nad olid märgistatud põlglikult - dekadendid, papimeelsed jne. Selles mõttes oli meie tollane kohtumine arbujate tähe all peaaegu võrdne sellega, kui tänapäeval seisaksid äkki kõrvuti Viru ees Zaporožetsi ja Žiguli marki autod. Mõeldes sellele kohtumisele, tunnen samas ka tohutut tänutunnet oma vanemate vastu, nende pingutuste pärast minust vähegi haritud inimest teha. Ilma selleta oleks kõik teisiti.
Pasatski park
Juhanil on luuletus, kus rida "ja pasatski pargi taga / surnu õlakehitus" - aga see on üks teine park.
Niguliste ümbrus oli tollal samuti paras "pasatski park", kuhu miilitsa silm ei ulatunud. Vaikselt tõmbusime tollal ülejäänud kambast eemale. Ja mitte ainult selleks korraks - see päev lahutas mind kui mitte jäädavalt, siis otsustavalt suuresti 7. keskkoolist kaasa saadud ja üha koormavamalt tühiseks-sihituks muutunud seltskonnast. Ometi pidasime ka edaspidi Juhani sagedasel osalemisel Niguliste müüride vahel kivisõda, võtsime matti lähikeldrite moosivarudest, näppasime kohvik Moskva keldri tagauksest nn Moskva saiakesi, tagusime õhtud läbi varemetes Taani kuninga aia umbe kasvanud ja maha jäetud põõsastikus podkidnoid, rüüpasime koos otse pudelist peediveini jne. Kogu sedalaadi rõõm kestis veel mõnda aega - kulges paralleelsete ja poisikestele hästi ühildatavate maailmadena.
Sinna parki tõmbas nii mind kui ka Juhanit, Karolini Jaaku ja mõnd veel tagaajamismängude, märkiviskamise (mille objektiks vahel olid ka mõned pööninguaknad), tüdrukute narritamisega jms meie väga kitsastest kodudest (mitte kellelgi meist ei olnud oma tuba ega isegi toanurka) ääretult põnev varemete labürint siilide, linnupesade, müürikäikude ning hulga kolaga. Tänavanurkadel ja kangialustes Viru Abramit mängides kuulus meie imetlus hiljem Eesti esimodelliks sirgunud Faimele ja tema imekaunitele õdedele (nende ema, ekstravagantse välimusega daam, kes oli samuti vaatamisväärsus, repatrieerus 50. aastatel Saksamaalt). Kuid tüdrukute maailm asus meile väheolulisena veel kusagil mujal. Kampa meenutab Faime kindlasti õudusega, kuigi juhtroll polnud kaugeltki meie kahe käes.
Selle "Niguliste pargi pätikamba" - nagu seda hüüti - hulgas ei puudunud ka kohalikud vennaksed Pásztorid "Pál-tänava poistest". Kuid kui vahel (vähemalt kord) on Juhani ja Nemecseki rolli vahel tõmmatud paralleele, siis on need vaid ehk välised. Kamba siseringi ei kuulunud ta kunagi, kuid ei mäleta, et kunagi oleks Juhani suhtes keegi kasutanud vägivalda. Teda pigem protežeeriti, ka kõige suuremate kaakide poolt. Kui kopikatega "sussi" mängiti, milles Juhan väga osav oli, ei kippunud keegi talt võitu jõuga ära võtma. Ja võidetud raha eest kommi ostma polnud ta kunagi kade.
Kõigele vaatamata jäime puhtaks selles üsna sogases vees ehk just tänu Juhani vaimu helgusele, mida kandis poisikeselik uljus, lõbus tembutamine ja truudus.
See esimene taaskohtumine kui ilmutus oli rajajoon. Trepil istutud, kutsus Juhan mu edasi jalutama Musumäele ja tegi ettepaneku, et "saame sõpradeks". Ma ei mäleta, et oleksin kunagi veel kelleltki sellist ettepanekut saanud ja sellist lepingut teinud. Juhan oli aga mitmeti üksi. Et Juhani isa on äsja surnud, sain ma teada, ringi vaadates nende veel pooltühjas hiigelkorteris Harju 1-1, äsja valminud Kirjanike Maja esimesel korrusel. Juhan oli saanud 14aastaseks. Just samal päeval, kui suri Juhani isa - 27. juunil -, olin saanud 15aastaseks.
Järgmisel sügisel sai see pargi-pööningute-keldrite romantika otsa. Ja seda üsna õigel ajal: Juhan pääses ehk mõnedest saatuslikest kukkumistest, meie mõlemad saatuslikest tegudest. Koos vaimsete huvide pealejäämisega võitis üks teine maailm meid enda poole. Osa Niguliste pargist kolis üle Pegasusse.
7. keskkooli luuserid Pegasuses
Tõelise saatuse kingitusena 1962. aastal avatud Pegasuses üksteist leidnud kirjandushuviliste enamik olid nõukogude eduühiskonna mõttes "luuserid". Nii või teisiti, mitmesugustel ettekäänetel (tagantjärele on nüüd selge, et ka poliitilis-maailmavaatelistel) oli end meist vabastanud Tallinna 7. keskkool, millest hakati kujundama inglise keele kallakuga nõukogude eliidi kooli. (Ago Rullingole öeldi otse, et tal on "valed vanemad" ja üsna selgelt oli nii ka minuga.)
Koolirutiiniga mitte kohaneda suutva Viidingu kohta räägiti avalikult, et pigem on tema koht hullumajas, Jaak Karolinile soovitati vangimaja, mind aga taheti suunata tööstuskooli - olevat ilmutanud teatavat käelist osavust. Tänaseks oleme Rullingo ja Karoliniga Tartu Ülikooli vilistlased.
Korda ja lojaalsust esiplaanile seadva ja väga riigitruu kooli juhtkonna pingutuste tulemusel jätkasime haridusteed õhtu- või kaugõppekoolis (Juhan, Rullingo, mina, aga ka Ott Arder jt).
Sedalaadi koolid ei olnud hariduse andmiseks, vaid demokraatliku hariduspoliitika kulissideks.
Tänavale visatuna ei olnud meil kohta uues eliidis ja ega saanudki meist etableeruvaid nõukogude noori - tollaseid "pintsaklipslasi". Muidugi tuli meiega ette mõningaid tõelisi pahandusi, kuid otsuste tegemisel oli see lõpuks kõrvaline. Mingi salapärane mässumeelsus, vastuhakkamise vaim istus enamikul sellest Pegasuse laudkonnast väga sügaval sees.
Nähtavasti küpses ka Eestis tormiliste, kogu maailma haaranud nn 60ndate vaimsus. Nähtamatud lained, mis viisid üliõpilased Läänes barrikaadidele, kogusid jõudu ka siin. Selle üheks avalikuks väljenduseks sai nn Tartu kevad. Konflikt kooliga, haridussüsteemiga, ametliku moraaliga jne oli mitmes mõttes süsteemne, nagu ka meie heidikuteks tunnistamise järel toimunud koondumine sõprusringiks. Sarnase "veregrupi" äratundmine oli samuti omamoodi süsteemne. Mitteühildumise, kuni huligaansusteni ulatunud protesti taustaks olid kõrvuti isiklike omadustega (kompromissitus, pidurdamatus, kõrge enesehinnang) meie kodude pakutud väärtussüsteemide, maailmapiltide ja teabe raske ühitatavus nõukoguliku drilli ja valega.
Meie kodudes suhtuti 7. keskkooli juhtkonna mentaliteeti üsna kriitiliselt või lausa halvakspanevalt (minu kodus). Kooli juhtkonda ei ärritanud mitte ainult meie "valed" küsimused ajalootunnis, omavalitsusliku demokraatia nõudmised (kooli seinalehe ja selle rolli tsenseerimine kooli juhtkonna poolt), pikad juuksed, vaid isegi isegi rõhutatult korrektne, härrasmehelik riietus (Rullingo sai kooli Venemaa eestlasest partorgilt, vene keele õpetajalt peapesu: "Tahad dandy välja näha!").
Koolist väljakihutamine oli kõigile oluline võit - kuid vaid seetõttu, et alles jäi perekondade tugi. Me vabanesime väiklasest jälitamisest ja nõukogulikust drillist. Keegi ei hakanud "mahakantutele" peale suruma komsomoli astumist, aega ei läinud kaotsi totratel koosolekutel, meid ei alandatud sellega, et oleksime pidanud tegema kompromisse asjades, milles tundsime, et meil oli tuhat korda õigus.
"Huligaanide" töökohtade (mille leidmisel meid toetasid perekonnad) ülemused ja kollektiivid aga kohati "lapsendasid" heidikud. Juhan alustas trükikojas, Ago Rullingo joonestaja abina, mina raamatukogus jne. Enamasti suutsime oma töökohtadel tõestada, et me pole huligaanid, vaid lihtsalt koolimasina rataste vahele jäänud. Meie kooliks ja kohati isegi ülikooliks sai Pegasuse ja Kirjanike Maja ümber koondunud sõpruskond.
Luuletajaks saamise piin
Et luulemaailm on tema tõeline maailm, oli Juhanile endastmõistetav. Juhani tulek kirjandusse on üsna sarnane teed rajanud eelmise põlvkonna säravamate esindajate Kaplinski, Rummo, Ehini jt tulekule. See kasvas välja kodust ja luuletraditsioonist, millel just kodu ei lasknud katkeda.
Tõsise tõuke Juhani luuletaja-enesetunde tiivustamisele ja enesearmastuse kannustamisele andis vist 1967. aasta sügisel aset leidnud "konsultatsioon". See kogemus lisas loomisrõõmule tunnustatud luuletajaks saamise piina.
Ühel päeval näitas Joel Sanga ema Kersti Merilaas üht luulekogu: "Te, poisid, loete palju luulet, ega te ei tea, kelle omad need võiksid olla?" Luuletused olevat avaldamiseks saadetud kirjastusse, seal aga kahtlustati, et tegemist on plagiaadiga. Saatja nime ta ei öelnud - aga luuletused olid kui mitte väga head, siis vähemalt k&uu ml;psed. Mõne aja pärast selgus, et selle värsikimbu autor oli Juhanist vaid veidi vanem Viivi Luik, ja Kersti Merilaas oli väga rõõmus, et uus luuleanne on avastatud. Juba üsna palju sahtlisse kirjutanud Juhan, kelle silme all sündis uus luuletäht, hakkas kiiresti "sahtlipõhju puistama", nagu ta ise oma tegevust nimetas. Tema tohutu saavutus- ja tunnustusvajadus lausa kees üle ääre. Kokkupandud kogude arutamisest sai igapäevane, õigemini igaöine tegevus.
Oma luuletuste toimetustele vahendamise usaldas ta Pegasuse-sõpradele - Ago Rullingole (kes ka ise tollal värsse kirjutas) ja Leelo Tunglale, kes olid toimetustes juba tuttavamad. Paradoksaalsel
kombel juhtus aga alati nii, et pakutu seast valiti välja kõigi teiste, aga mitte Juhani värsid!
Erinevalt Kaplinskist, Ehinist, Paul-Eerik Rummost ja nende nn läbimurdjate põlvkonnast, kelle ühisvaimsuse tekkes oli oluline koht "sula" ajal ja nn Nooruse laagritel, oli algatuse hoog 60. aastate lõpuks juba raugenud. Juhani luuletajatee pole ka kuidagi seotud ametlike, toimetuste pakutud karkudega. Võib isegi ütelda: just nende karkude äratundmises ja pelgamises avaldus Juhani üle kõige autentsust hindav ja alati igasuguse vägivalla vastu protestiv vaim. Muidu üsna avatud Juhanile olid "teise veregrupiga" (nagu ta ise seda sõnastas) inimesed raskesti talutavad.
Vale veregrupp
Nõukogulik süsteem, mis seadis esikohale kultuuri ideoloogilise kontrolli, oli kujundanud kunsti- ja kirjandusbroilerite vormimise masina - noorsooajakirjade Pioneer, Stalinlik Noorus (hiljem lihtsalt Noorus) jt kirjandustoimetused. Nende ülesanne oli töö - eelkõige ideoloogiline töö - "noore autoriga". Mis neis toimetustes toimus, kuidas "luuletajaid" tehti, sellega oli Juhan enam kui kursis.
Sellesse masinasse sammumist kartis ta - hell nagu ta oli - tõsiselt. Manipuleeritud ja üha enam endale eluõigust otsiva autentse loomingu dialoog-kokkupõrge oli tollase kultuurielu tuum. Näide sellest, kuidas Eesti kultuuri järjepidevus (puhuti perekondlik-dünastiline) läbi murdis, on Rummo, Kaplinski jt kõrval ka Jüri Üdi ilmaletulek.
Nooruse toimetuses üritas olla noorte talentide vormija, vaimse mentori rollis "lüüriline miilits" - Rudolf Rimmel. Vaatamata sellele, et Rimmel oli kohviku stammkunde ja tegi kohvitassi taga sageli isegi toimetajatööd, ei haakunud "lüürilise miilitsa" maailm peaaegu mingil viisil Juhani sõpruskonna maailmaga. Rimmelist õhkus teistsugust vaimsust. Sedalaadi võõrastust kroonisid Juhani ebaõnnestunud katsed end Nooruses avaldada. Vahemehe rolli Juhani värsside pakkumisel Nooruse toimetusele võttis Ago Rullingo. Kuid komsomolikomitee häälekandja väga kindlate ideoloogiliste nõudmiste ja kirjandusliku maitsega toimetus lükkas Juhani värsid tagasi. Rullingo meenutuste kohaselt lohutanud Ülo Tuulik (töötas Nooruse toimetuses 1966-1971), et Juhani tulevik luuletajana polevat siiski lootusetu - "toimetuse hääled jagunesid pooleks".
Mitmeti juhanlik oli selle pettumuse jätk. Kahasse Ago Rullingoga vorbiti kiiruga tosinkonnast luuletusest noore andeka luuletaja Elmo Sügistuule luulekogu. Ühel õhtul restoranis Vana Toomas viis Rullingo kogu Rimmeli lauda, soovitades tungivalt need andekad luuletused avaldada. Rimmel lugenud, lugenud, ja lõpuks taibates, et tegemist on pilaga, vihastunud ja käratanud: "Mees, lähme välja ja räägime!" Rääk ida polnud midagi, Rullingo siiski peksa ei saanud. Juhan aga asus kokku panema uut ja esimest tõelist Jüri Üdi kogu, mis sai tööpealkirjaks "Viha lõhn".
Tekst on katkend Rein Ruutsoo valmivast mälestusteraamatust, samal teemal - "Noor Viiding" - esines autor ka eelmisel nädalavahetusel Tartus toimunud konverentsil "Juhan Viiding, eesti luuletaja".
Mari Tarand
"Ajapildi sees.
Lapsepõlv Juhaniga"
Ilmamaa, 2008. 272 lk.
Juhan Viiding oli tõeline indigolaps - nagu tänapäeval öeldakse. Paraku polnud 1950ndatel-60ndatel keegi indigolastest midagi kuulnud, ning Viidingute "korralik pere", kuhu oli enne oli sündinud kolm tasakaalukat haridusjanust tütart, oli pidurdamatust ja egotsentrilisest pojast õige ehmunud. Õpetajad ei saanud temaga hakkama, käitumishäirete diagnoosiks ja raviks tuli 12aastasel Juhanil olla päris pikalt haiglaski.
Samas ilmneb raamatus noore Juhani hämmastav andekus, lausa vanainimeselikud kirjad perekonnaliikmetele, milles aimub tema luule hilisemaid kaubamärke - iseäralikkust ja sugestiivsust.
Mari Tarand on kirjutanud oma vennast empaatilise mälestusraamatu, milles saab pildi perekonnaloost ja ühistest lapsepõlvemaastikest. Peatükid on pealkirjastatud Juhani meeldelõikavate luuleridadega. Paljudele luuletustele on õel õnnestunud lisada ka taust, viidata inimestele, olukordadele ja majadelegi, mis nende sündimiseks impulsi andnud.
Ma ei hakka siinkohal raamatut arvustama, aga tahaks juhtida tähelepanu selle kahele väärtusele.
Kas me peame täpselt teadma oma suure luuletaja eluseiku, küsib Tarand ning annab vastuse oma raamatu olemasoluga. Minu arusaamist mööda on igatahes parem, et see raamat on, kui et seda ei oleks. Paul, Linda, Juhan Viiding - ja Mari Tarand on meie kultuuris sedavõrd kõnekad isikud, kes väärivad meenutamist. "Ajapildi"-raamatu ilmumine on kindel tunnistäht meie kultuuri paradigmaatilisest avalikumaks muutumisest. Kui me oma kaasaegseid adekvaatselt mäletada ei katsu, ei mäleta neid tulevikus keegi.
Ja teiseks on mul on hea meel, et Mari Tarand on ajakirjanik, kes on olnud sunnitud terve oma töö-elu inimkeeli väljenduma. Meie "Akadeemilise kirjandusloo" köidetele mõeldes meenub jube erialakeel ja ümbernurga ütlemine. Loodan, et tänapäeva kirjandusteadlased on neist hädadest küll vabanenud - palun neilt kohe vabandust - ja loodan, et nad leiavad Foucault´ja Lacani kõrvalt pisut aega eesti kirjanikest kirjutamiseks.
Lõpetuseks väike faktoloogia (kõnealuse raamatu põhjal) Rein Ruutsoo artikli juurde. Juhani koolitee algas 7. Keskkoolis (vahepeal õppis kaks talve Kose Sanatoorses Metsakoolis), aga 6. klassis oli olukord nii terav, et ema sokutas ta Tallinna 14. 8klassilisesse kooli, kust ta sai ka 8. klassi lõputunnistuse, millel emakeel ja kirjandus rahuldavad. Keskharidust katsus Juhan omandada 21. keskkoolist, kust kukkus aga peagi välja, ning sai selle lõpuks õhtukoolist. Tööd pakkus Teatri- ja Muusikamuuseumi heatahtlik direktor Aron Tamarkin, kes ülendas iseäralikult käituva laborandi koguni majandusjuhatajaks (küll õnneks formaalselt) ning kirjutas noorele Juhanile soovituse lavakunsti kateedrisse astumiseks, lõpetades selle tähelepanekuga: "Ei ole sobiv lauataguseks tööks".
Kalev Kesküla
