Nii ju ei tehta

“Hedda Gabler”
Autor Henrik Ibsen. Lavastaja Mara ­Kimele. Osades TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennu Von Krahli kursuse õpilased. Kunstnik Epp Kubu.

Von Krahli teatri saali akvaariumitaolises tehiskeskkonnas mistravaiba, kunstlillede, püstolite ja joogiveeautomaadi vahel üritab ellu jääda Henrik Ibseni dramaatiline kangelanna Hedda Gabler. Normaalne inimene ei saa ju akvaariumis hingata! Pealegi, akvaariumis jälgitakse iga su liigutust – see nöörib, niimoodi ei saa elada! Läti esilavastaja Mara Kimele Ibseni-tõlgendust näeb Viljandi kultuuriakadeemia 8. lennu näitlejatudengite esituses (lavastuse kunstnik Epp Kubu). Laval on üksteist tudengit, kes mängivad samal ajal kuut rolli, seatud nii, et eri õhtutel domineerivad eri koosseisud.

Esietenduse koosseis vastas üpris hästi lavastaja varem avaldatud džäslikkuse kontseptsioonile. Ühel õigel džässkontserdil on energiat ja sära. Laval jämmib palju eri pille. Laval võib korraga olla kaks kontrabassi või kaks saksofoni, kuid mõni pill võib ka hoopis puudu olla. Muusikud võivad oma mänguga sisse tulla või jälle lõpetada, kuid peaksid tähelepanelikult kuulama kaasmängijaid.

“Hedda Gableris” on energiat ja sära, laval sahmib palju näitlejaid. Ühte tegelast esitavad kaks näitlejat, kuid üks neist võib vahepeal ka lahkuda. Nad võivad üksteise kõnet segada, võivad vahele rääkida, kuid ka täpselt paika pandud kõnerütmi järgida või kooris teksti hüüda. Oluline erinevus džässjämmi ja Kimele “Gableri” vahel on improvisatsiooni määras. Noored küll hetkiti improviseerivad ja näiteks misanstseenid polegi täpselt paika pandud, kuid tõelises jätsus on vaba improvisatsiooni rohkem.

Kui see džässivõte vaataja jaoks tööle hakkab, ei teki üldse küsimust, miks on tegelased lõhestatud kahe näitleja vahel. Ma ei tundnud vajadust pead vaevata, miks ühte tegelast esitavate näitlejate mängustiil on täiesti erinev, mis hetkel räägivad nad koos, mis hetkel segavad üksteist või suhtlevad otse oma tegelase teise kehastajaga, või miks pole sama tegelase kehastajad identselt riides.

Ibseni näidendit uuesti üle lugedes jääb kõlama ainult üks suur küsimus: miks Hedda end maha laseb? Esietendusel ma sellele küsimusele vastust ei saanud, teise koosseisu puhul aga küll. Teises koosseisus (Heddana Liis Lindmaa, fotol) oli jätsulikkust justkui vähem (või olin ma vaatajana selle enda jaoks lihtsalt selgeks mõelnud), esile kerkis hoopis suurejooneline draama. Esietenduse koosseis, kus pungilikku Heddat mängis “rohkem” Ragne Veensalu, oli kõhklevam, lendlevam.

Lindmaa mängitud Heddast näeme tema lavale ilmumise esimesest sekundist, et ta leinab oma elu. Kui naine kulminatsioonis taipab, millisesse intriigi ta on end mässinud, mõistame tema elutraagikat ja eksistentsi mõttetust. Me saame aru, et enam edasi elada pole võimalik – akvaariumist tuleb püstoli abiga lahkuda.

Tekstis ja lavastuses tõuseb korduvalt esile hüüatus “nii ju ei tehta!”. Seda öeldakse ühiskonda mitte sobituvate Hedda ja tema sõbra või armastatu Løvborgi kohta. See on ka lavastuse lõpulause pärast Hedda enesetappu– normaalsed inimesed normaalses ühiskonnas nii ju ei tee!