Nii kahju, kui keski või miski jääb pildistamata
Mõnikord on nii kahju, kui keegi inimene või mingi asi
jääb pildistamata. Tavaliselt aja jooksul see kahjutunne
õnneks hajub, aga tekkimise hetkel võib ta olla lausa
põletav.
Võib ju teada, et elu ei pruugi nende
inimeste või asjadega enam ealeski kokku viia, aga fotod võiksid
ikkagi olemas olla. Et need oleksid sellised kenad meenutused või nii.
Umbes kuu aega tagasi käisin Küprosel. Tegin seal
üle neljasaja foto, aga mõni pilt jäi ikkagi tegemata.
Kõigepealt oleksin tahtnud pildistada Protarase linnakeses hotelli
administraatorit, umbes 60aastast kreeklasest habemikku, kes kurtis, et
vanaduse tõttu ei jaksa ta enam nii hästi rahuldada naiste vajadust
keppimise järele.
Musta habemega kreeklase töövahetus
kestis kella seitsmeni hommikul. Umbes viie paiku öösel otsustasin
oma tuppa fotoaparaadi järele minna, et toredast vanamehest pilti teha.
Mõtlesin toas, et tukastan väheke ja nii ma muidugi ka sisse
magasin. Kui ärkasin, oli kreeklasest vanamehe töövahetus juba
lõppenud ja teda ma paraku ei näinudki enam. Vaat –
mõtled küll, et tukastad hetkeks, aga tegelikult magad teise
inimese tööpäeva(öö) maha.
Kreeka vanamees
oleks lubanud pildistada küll, jõudsin küsida. Meil oli
huvitav elufilosoofiline vestlus.
Siis oleksin tahtnud Protarase
rannas pildistada imekaunist topless-päevitajannat, aga olin fotokaamera
millegipärast hotelli jätnud. Ega ma ei tea ka, kas ta oleks
üldse lubanud. Oleks võinud pildistada ka oma reisikaaslasi,
pensionäridest daame, kes omal käel džiibi üürisid ja
üle piiri türklaste poolt okupeeritud alale sõitsid, kuigi
neid oli hoiatatud, et see polevat kõige turvalisem. Vanadaamide
ettevõtlikkus äratas minus imetlust.
Äärepealt
oleks pildistamata jäänud imeilus müüjatar, kelle
kauplusest Ayia Napas ma mitu päeva järjest 50eurosendist
purgiõlut ostmas käisin. See kauplus asus meie hotellist umbes
poole kilomeetri kaugusel, müüjatari pildistamiseks kõndisin
ma viimasel reisipäeval spetsiaalselt sinna tagasi. Noor kreeklanna
rääkis, et tema kleit on pärit rõivapoest Womens Secret,
mis eesti keeli tähendab “naiste saladus”.
Küprose pealinnas Nicosias jäi mul pildistamata väga
kaunis, pikk ja sihvakas neegritar, kes oma tikk-kontsadel seisis
pangaautomaadi kõrval. Päris hea kompositsioon ju. Neegritari
välimus oli selline prostituudi-šikk, aga kui teda
kõnetasin, tuli välja, et ta ootab hoopis oma
boyfriend’i. Ta oli kohale sõitnud Londonist. Neegritar hakkas
põdema, et äkki boyfriend ei taha, et ma teda pildistaksin. No mida
värki! Boyfriend poleks ju pruukinud teadagi saada.
Ja veel.
Küprosel levis selline kummaline, aga omal kombel ilus lõhn. Minu
meelest oli see päikese käes ülekuumenenud kivide ja liiva
lõhn. Vaat seda lõhna oleks tahtnud ka pildistada, kuid paraku ma
ei osanud. Pean vist veel kõvasti õppima ja harjutama.