Mõni romaan, olgu ta hea või halb, loob võimatuid maailmu, mõni võimalikke, mõni tõenäolisi, mõni ebatõenäolisi. Mõnel puhul tekib tunne, et kirjeldatut on juba tuhat korda kirjeldatud. Kõik on kodune, läbi mängitud, räägitud – samad, tuttavlikud probleemid, samad, tuttavlikud inimsuhted, stilistilise võõristuse täielik puudumine: muidugi sõltuvalt lugeja lugemusest.
Tuttavlikkus võib viia igavuseni – see on juba olnud, seda on juba nähtud – nii elus kui kirjanduses. Kuid tuttavlikkus võib viia ka naudinguni, ja nõnda see Adam Hasletti auhinnatud romaani puhul ka juhtub. Olgugi et algus näib ehk mõnele pikaldane, on väga võimalik, et pärast esimest veerandit on tekst lugeja endasse haaranud, tekst on lugeja neelanud. Kõik praegusaegne ja ühtlasi ajatu kogu oma suures omasuses on ühtäkki ilus, kirgastav ja haarav just tänu pealispindsele harilikkusele. Abielupaari sisekonfliktid, suhted lastega, vendade-õdede dünaamika, mehe ja naise positsioon ühiskonnas, ühiskonna nõudmised, edukultus ja sellega vastuollu sattumine, enesetapp, meditsiiniliselt soositud narkomaania (vanad head antidepressandid, -psühhootikumid), aktsepteeritud, pealesunnitud seksuaalsus ja sellest hälbimine, haigused – veel täpsemalt, vaimuhaigus. Armastus. Tavaline, sensatsioonivaene elu. Kõiges kaunis, veetlevas, koduses ja inetus, mida Haslett peatükke mööda eri pereliikmete hääli vaheldades kirjeldab, varjub ometi teatav ainulaadsus, mis kõigis oma erinevais esinemiskujudes on headele suuri 19. sajandi traditsioone järgivaile romaanidele iseloomulik – see ainulaadsus on terviklikkuse poole püüdlev, elus maailmatunnetus. Hasletti loodud kujutlus on elus, nii elus, kui mis tahes kujutlus üleüldse olla saab. Ja tagatipuks naljakas, nii naljakas, kui inimeste elurõõm ja -viletsus ikka on, kui sellest kord rääkima hakata.
Adam Haslett.