Nikolai Zenkovich. “Marssalid ja peasekretärid. Intriigid, vaen, vandenõud.”
Moskva literaat Nikolai Zenkovich kirjutab kergestiloetavaid ja pealiskaudseid raamatuid Nõukogude Liidu salajasest ajaloost. Aga Edvard Radzhinski või Viktor Suvorovi haaret mehel pole ning tema kirjatööd jäävad hulpima nende arvukate skandaalimaiguliste kõmukroonikate hulka, mis Vene ajalookirjanduse lette uputavad.
Käesolev raamat üritab anda ülevaadet Nõukogude liidrite ja Nõukogude kõrgemate sõjaväelaste omavahelistest suhetest. Teema iseenesest on intrigeeriv ja tänuväärne, aga käib vaesele autorile ilmselgelt üle jõu. Zenkovichi uurimus koosneb hunnikutest Nikita-aegsetest käibetõdedest ja hüsteerilistest suurvene targutustest.
Nagu me teame, tegi sm. Stalin ilmselt siiski õieti, kui vabanes oma andetutest kodusõjaaegsetest pistrikest eesotsas upsaka ja tasakaalutu Tuhhatshevskiga. Kahe klassi külakoolihariduse ning jefreitori silmaringiga Georgi Zhukov polnud mingi militaargeenius. Ning mitte ühestki kindralist või marssalist polnud vastast ühelegi kommunistliku partei peasekretärile - isegi mitte säärasele õhulõuale nagu Mihhail Gorbatshov.
Niisiis, soovitaks asjasthuvitatutel lugeda Suvorovi “Võidu varju” ja “Puhastust”, mis juba ammu eesti keeles saadaval ning jätta Zenkovichi udujutud kus see ja teine.
MART JUUR