Nimi ajaloost – Lepo Mikko

Lepo Mikko kuulus nende positivistlike mõtlejate leeri, kes aja vaimu jälgedes soovisid kujundada paremat maailma, kirjutab Eha Komissarov.

Lepo Mikko nimi on pikemat aega varjus püsinud. Kumus võttis Anu Liivak paljude aastakümnete järel Mikko loomingu kokku klassikalises ülevaate vormis. Praegusel juhul on konservatiivsest näitusevormist kasu ja vaataja, kes pole kunagi Mikkoga kokku puutunud, saab oletatavasti tema loomingust nii tõese pildi kui võimalik. Nagu ikka kunsti puhul, mis loodi sõjajärgses Nõukogude Eestis, asub pildi taga mingi teine lugu ja valitseb oht, et seda tundmata jääb kunstnik hoomamatuks. Mikko kunsti selge, positiivne karakter näib selle teise jutustuseta läbi ajavat, ent kunstnikuna, kes oli kahel korral sunnitud muutma oma seisukohti ning alles seejärel kehtestas end modernistliku maalijana, on Mikko saatuse poolt märgistatud mees.

Eri ajastuid kõrvutav väljapanek loob pinna võrdlusteks ja küsimusteks. Ülevaatenäituse see osa, mis käsitleb Mikko kujunemist 1940. aastatel Picasso eeskujul töötavaks salongimaalijaks ja Mikkot stalinliku sotsialistliku realismi esindajana, moodustab väljapaneku kogumahust umbes veerandi. Näitusel 1950. aastate keskpaika välja jõudnud vaataja tajub selgelt muutust, pinge tõuseb, toodangu arvukus kasvab plahvatuslikult ja peagi ollakse silmitsi tõeliselt produktiivse kunstnikuga, kes ilmselge kerguse ja üleolekuga maalib maastikke, natüürmorte ja suuri dekoratiivseid kompositsioone maa, elu, teaduse ja rahvaste sõpruse teemadel. Viimasteta ei elatanud end 1950.–60. aastatel ükski kunstnik ära, kuid Mikko töötas sellises formaadis ka edaspidi, politiseeritud tõlgendused lihtsalt kuulusid monumentaalmaali mõiste juurde, mis omakorda Mikkot huvitas.