“The Slip”

(NIN)


Trent Reznor pole enam ammu kuidagimoodi “hip” või “cool”. Selleks annab tema Nine Inch Nails natuke liiga tihti plaate välja. Ja natuke liiga ilmselt on Reznori muusika juba mõnda aega lihtsalt meetod, mudel, valem, mis ei vaja ei temalt endalt ega meilt erilist sekkumist.


Ei ole see enam teab kui industriaal ega teab mis metal. Pigem umbes nagu arvutimäng – natuke aega skemaatilise tinglikkusega üles joonistatud inetut heli, siis äkki “game over” ja kõik hakkab otsast peale. Alati võib neile paranoia võtmesse programmeeritud lauludele “pause” peale lükata ja näiteks pärast sööki edasi lasta. Nii et ma ei ütle, et see oleks kuigi huvitav, aga oma nelinurkne neuroloogiline funktsionaalsus on tal sees. Kuid kui sa kell neli öösel ekraani ette magama oled jäänud, kuuled umbes sedasorti helisid nagu plaadi tagumised lood doom-tuiamised “Corona Radiata” või “The Four Of Us Are Dying” – cyber-proge senikõlanud cyberpunk’i asemel.


“The Slip” on plaat, mil pole südant ja mis südamesse kah ei lähe. Aga kuhugi läheb ta küll, nii et olge ettevaatlikud.
6