- nipernaaditsemine tollases kontekstis oleks praegu vagabundlus ja selles on midagi edumeelset või koguni optimistlikku,  kuidas see lavastuses välja tuli on igaühe,  st vaataja oma isiklik asi;

- puuk, kes või mis ta oli – aga selle järele tuli sõita Riia linna nagu kinoaparaadi puhulgi. Gailit soovis oma unelmates ilmselt, et mööda Eestit hakkas käima kinobuss, seesama, mis juba mitmendat aastat mööda meie maakondi  tiirutabki;

- kõige olulisem assotsiatsioon, mis tekkis, oli see, et Toomas Nipernaadi on meie Don Juan, kes vallutab naisi ja jätab nad siis halastamatult maha. Teisisõnu nagu Krista Leipsig 7. juuli Postimehes kirjutab (ma ei võtnud seda arvustust tõsiselt, aga nalja tegi küll), et lummata naisi. Tõsi ta on, et kirjapildis Nipernaadi naisi lummaski ja seda on teatrilaval juba aastaid teinud Hannes Kaljujärv.

Mõtlesin endamisi, mida on siis dramatiseerija ja lavastaja Priit Pedajas Gailiti romaanist novellides välja valinud? Ja ega ma palju eksinudki. Need neli novelli, mis lavale toodi olidki minu arvates kõige dramaturgilisemad. Mul ei ole Pedaja suhtes taolisi pretensioone nagu Andrus Keilil Postimehes.

Tõsi ta on, et dramaturgiat on vähe, aga seda on ka Gailitil vähe, kui siis, ainult ühe novelliloo piires. Kui veel Keili oponeerida, siis ega õiget "ruumitunnet" või lavaplatsitunnet ajuti ei olnud. Ma nimetaksin seda teisiti: tükk oli lavastatud kammerlikult, ja see mulle meeldis. Ei olnud sellist hajutatust ja laokilolekut nagu poolteist kuud tagasi "Kihnu Jõnni" puhul. Panoraam oli ka seekord, kuid näitlejate mäng surus selle (eriti teises vaatuses) kokku.

Neljast novellist-loost võlus mind enim teise vaatuse avalugu. See on juba Gailitil ilmselt kõige "loolikum": läbi komponeeritum, oma alguse, keskmise kõrgpunktiga ning lõpuga. Lõpulugu oli lihtsalt hädavajalik, et etendus kuidagi lõpetada.

Küll aga kerkis küsimus, millise elamuse said need, kes polnud Nipernaadit lugenud, või siis lugenud kunagi ammu? Jälgisin "saali" ja leidis kinnitust, et nii mõnelgi oli igav, sest oodati ikkagi nipernaaditsemist, selle sõna halvimas mõttes, aga see ei tulnud kohe, aga kui tulema hakkas, nagu teise vaatuse avaloos, siis tuli küll.

Nüüd siis lavastuse või etenduse juurde. Minu mõtisklused enne vaatamist leidsid kinnitust. Enne oma arvamust tahaksin aga oponeerida Andres Keili arvamusele (11. juuli Postimees), et temani ei jõudnud dramatiseerija ja lavastaja Priit Pedajase visioon Nipernaadist, polevat nagu mingit kontseptuaalsust. Kulla mees, ütle mulle kõigepealt, mis asi see kontseptuaalsus on? Minu jaoks ainult moesõna. Nipernaadi on niivõrd kontsept ise, et siin tema tõlgendajal( lavastajal) suurt midagi lisada pole. Kui Gailit ei mahu lavale, ei sobi sinna , siis ei lihtsalt ei sobi ja kõik. Gailiti Nipernaadi ei mahtunud ka kinolinale...

Aga minu vaataja-mällu mahtus küll. Nii tekst, kui etendus olid vägagi eksistentsiaalsed, ja seda mitmel põhjusel. Sest olla vagabund või praeguses mõistes ( halvas tõlgenduses) luuser või asotsiaal on meie pseudorikkuse ühiskonnas taunitav.

Näitlejatest ma üksipulgi rääkima ei hakka. Küll aga ei saa mööda minna Niperaadist – Kaljujärvest. Keil ajab tühja loba, et see pole Kaljujärve hiigelroll. Sellist mõistet teatrimaailmas ei olegi. Näitleja jaoks on iga roll “ hiigelroll”, sest teisti pole teatritegemine võimalik. Minu  jaoks oli Kaljujärve Nipernaadi lihtsalt vaadatav roll, ja muud ei midagi. Ta jõudis – mulle vähemalt – senise Nipernaadi “ kontsepti” mõistes hinge.

Seepärast ongi  Emajõe Suveteater oma seni veidi logiseva missiooni igati täitnud.

Ja lõpetuseks: Vaheajal ütles lavastaja Pedajas, et tule ikka ja jälle Nipernaadit vaatama.