Martin Ahven
2003. aastal albumiga „Mustale merele“ jõuliselt maa­keelse kaamospopi panteoni tippu turninud rühmitus ­Sõpruse Puiestee on vahepeal möödunud aastatega küll kaotanud bändinimest mõned tähed ja vahetanud koosseise, ent säilitanud Allan Vainola (laul, kitarr) ja Mait Vaigu (enamik tekste) loomingulisest klapist tulvava nostalgilise, romantilise, kõrgelaubalise siirdumismeeleolu. „Selle suve näol“ on vananaistesuveöö sumedust, maanteemiilide vaibumatut kutset ja veidi trotslikku leppimist kaduviku möödapääsmatusega — mõistlikus ja mugavas annuses kõike seda, mida meie, 20. sajandi lapsed, oleme Sõpruse pst’lt harjunud ootama. Teisi­sõnu: ei midagi uut.

Või peaaegu. Prohor Aleksejevi hiiliv neuropunk-ballaad „1989“ kahtlemata eristub huvitaval moel muust materjalist, ehkki venekeelset teksti taustale miksitud vokaalist hästi välja ei kuule. Teisalt takerdub süldikondina kuulmekäikudesse „Eckeröline“, mille simmanlikku, nokastanud vaibi ei leevenda ka lahkumisvalulised riimid. Albumi tugevaim pala, pingsalt minevikku piidlev „Üksinda maanteel“ sobib hästi pikema öise sõidu taustaks – kui Dire Straitsi, DND, Kino, Vennaskonna ja Akvariumi paremik ära on tüüdanud.