Nirti süngetooniline naistekas sobib ennekõike empaatilisele lugejale, kes isegi end pidevalt minevikusündmuste üle mõtisklemast avastab. Samuti võiks lugeja olla veendunud, et vanemate patud nuheldakse laste kaela ja kõik halb, mis nendega on juhtunud, on olnud ette määratud. Ja muidugi karma-usku võiks ta ka olla, siis on peategelast lihtsam mõista. Eriti seda, miks ta end aina ja üha sarnastest olukordadest leiab – karma-usku inimene ju teab, et see on selleks, et vigadest õppida.

Lugu nagu ikka – maatüdruk tuleb linna ega leia seltskonda, kes emapiimaga ja isaviinaga kaasa saadud maailmapilti muuta suudaks. See on üsna mustvalge pilt: naisterahvad jagunevad kahte rühma – on tüütud pesapunujad või kaltsemad-kannatajad või litsid-hoorad-rentslikassid, kellest ei saa lugu pidada, kuna nad ise endast lugu ei pea. Meesterahvad aga on räpased ärakasutajad. Armastus eksisteerib vaid raamatutes. Finaalis kõlama jääv tõdemus, et “ma saan ainult loota, et ma ei tee enam ühtegi viga, mis mu minevikku on kindakirjana kaunistanud”, ei jäta minategelasest just meelekindlat muljet, kuid õnneks on tal nüüd üks sõber, üks teistmoodi mees, Peeter ehk Põmpa, kellele võib loota. Jutt keerleb nagu Rubiku kuubik, minevikust hüpatakse tulevikku, siis jälle olevikku. 

Nirti on suure lugemusega tütarlaps. Eeskujusid võib leida emo-noorte poolt taasavastatud 19. sajandi romantismist, ka sentimentalismist. Lihtsalt tegevuspaik on teine – Tartu 21. sajandi alguses. Peategelase Liliti elu näeme tirtsust peale kuni emaks saamiseni. Siiski too vastutuse võtnud täiskasvanu mõttemaailm ei ole enam nii suure kaasapõlemisega (mis on ka loogiline, tegemist on 20aastase kirjanikuga!) kirja pandud kui ürgmässav segaduses hilisteismelise oma, kes alles enda jaoks maailma korrastab.