Peaaegu iga nädal teeb Eestis oma uksed lahti mõni uus spaa. Seega oleks hoolimata peenutsevatest nimetustest, nagu talasso-, city- ja päevaspaa, raske seostada neid millegi eksklusiivse ja elitaarsega. Spaa on muutunud tervisespordi meinstriimiks nagu kepikõndki.

Ometi püüab iga väike veekeskus võita külastajat millegi erilisega, küll eriti vägevate liutorude, veekardinate, küll infrapuna- ja aurusaunadega. Miks eestlane spaasse läheb, selgitab lihtsalt arhitekt Ülar Mark, Tallinki spaa üks autoritest: “Esiteks rahvastiku vananemisest tingitud vaba aeg; teiseks varanduse ehk raha ülejääk, kolmandaks meelelahutusvajadus.”

Et spaas võid terve päev aega veeta kas siis vees sulpsides, sõpradega einestades või napsitades ning protseduuridel aega veetes, sarnanevad veekeskused ka Vana-Rooma termidega.

Kas pole seega spaa hübriid härrasrahva kultuurist ja labasusest? Mõnu triumf? Paralleeliks näiteks Petroniuse kuulus satiir tõusik Trimalchio pidusöögist?


Kalev Kesküla: Spaa on puhtalt kehaline nauding ja seega vastandub kõige selgemalt vanadele viletsatele aegadele, kus vaimu pandi kõvasti, aga sooja veega oli kitsas. Spaa on keha triumf vaimu üle. Spaas summimine vabastab intelligentlikest targutustest, pikendab loodetavasti eluiga ja näitab ka staatust.

Margit Tõnson: Muidugi kuuluvad sellesse lõõgastus-narratiivi veel mõtted-slogan’id nagu “aeg iseendaga”, “armasta iseennast” jne. Ka väga hea strateegia, segu njuueidžist ja individualismist.

“Lõõgastumise kunst” ja “spaa-filosoofia” – neis sõnapaarides on selgelt sees ülevuse pürgimus. Litsub alateadlikult väljavalituse, elitaarsuse nuppudele.

“Kõrge” ja “madal” on Tallinki spaas igal juhul õnnestunult ühendatud. Sest põhikliendiks on ilmsesti tüsedusele kalduv soome perekond, kes saab end tunda hetkeks kui väljavalitu. Ibizalik baarilett, kust endale niueteni vees seistes šeffe kokteile saab tellida, veel pealekauba.

Siim Nestor: Spaasid ja muid veeasutusi ümbritseb mingisugune täiusliku lõõgastuse, peaaegu et paradiisi aura. Sa vaatad neid reklaampilte või kujutled vaimusilmas mullivanni ning tunned: jah, seal on hea, väga hea.

Praktikas see muidugi sedasi pole. Ei ole sugugi raske neid stressikeskustena kirjeldada. Esimest meelehärmi tekitab juba aja leidmine, et sinna jõuda – vabad õhtud või vabad nädalavahetused on midagi üliharuldast. Ja kas või meie tillukese toimetuse kupatamine ­spaasse – kui mitu korda tuli aegu ümber sobitada ja lõpuks ei õnnestunudki terve toimetuse ühine sukeldumine. Edasi tulevad arusaamatult toimivad segistid, liiga kuuma või liiga külma vett purskavad automaatsed dušid, libedad põrandad ja trepid – olen neid korduvalt oma kontidega kogenud –, täistuubitud ja haisevad saunad, ülerahvastatud mullivannikesed, alatised avariid basseinis ja nii edasi.

Nii et ma saan hästi aru ühe spaa hiljutisest uudisest korraldada lastevabu nädalaid. Kui ootad läbivettinud silmadega ja poolunes õhtul restoranis oma kurgi-külmsuppi, siis ümbruses lärmavad perekonnad igavusest kriiskavate lastega on kaugel ideaalsest seltskonnast. Ja ambient’ist.

Täieliku keha ja vaimu maandamise ampsu saamiseks tuleb osaleda ­protseduurides, mis maksavad mitu korda rohkem kui tühipaljas spaa-pilet. Samas, tulemus on lõpuks reeglina hea ja eesmärgipärane. 1500 meetrit basseinis toob verre hapnikku, pärast atraktsioone Täiuslik kehahoolitsus või Elemis anti-stress süvamassaaž on enesetunne tõepoolest selline, et hüppaks Eesti kõrgushüppe rekordi.

Nirvaanasse jõuab, aga ka spaades pole teekond sinna täiesti valutu.

Miks siiski veekeskused ja mitte mudaravilad ja tervistav mineraalvesi nagu sajand tagasi?

Barbi Pilvre: Vesi on salapärane algele­ment. Vesi on kindlasti naiselik element ja seotud elu algusega. Kui rääkida yin’ist ja yang’ist, siis vesi on elementidest yin, pehme, salapärane, külm, tume. Feng shui õpetab, et eelkõige voolav vesi on puhastav ja viib halva energia ära. Seisva veega on lugu keerulisem. Kui tiik või veetünn on õiges ilmakaares ja vesi on teiste elementidega (maa, puu, metall) õiges seoses, pole asi nii hull. Kaev, mis on pealtnäha seisev, on tegelikult voolav vesi, nagu ka bassein, seega hea.

Inimkeha ise ongi peaaegu vesi. Mida noorem inimene, seda enam sisaldab organism vett, kui vanemaks jääb, muutub keha kuivaks. Kuivab ära nahk, limaskestad. Hambaarsti juures suust voolav ila on nooruse märk ja räägib ka teiste limaskestade noorusest.

Lahustina on vesi inimorganismis asendamatu. Kõik keemilised, füüsikalised ning bioloogilised protsessid inimkehas kulgevad kas vesilahuses või vee osavõtul.

Vesi on inimese jaoks kõige loomulikum keskkond, sest inimese kokkupuude veega saab alguse looteeas. Arenev inim­olend õõtsub enne traumeerivat sündi ja maailma tulekut 40 nädalat turvaliselt soojas lootevees. Ehk on just see võrreldamatu muretuse- ja turvalisusetunne, mille pärast inimene vaatamata eale, soole ja kehakaalule veemõnusid otsib?

Mingi tunne meie sünnieelses alateadvuses, mida me tahame ikka ja jälle kogeda. Vesi annab kaalutuse, ta on pehme ja sile, ei takista meie liigutusi, annab õrna survega järele.

Ja kahtlemata teavad seda inimese igatsust turvalise algoleku järele ka üha uute ja uute spaade rajajad: inimesele on võimalik müüa üha uusi ja uusi veerõõme ja veega seotud protseduure. On kõnekas, et neid protseduure nimetatakse nüüd hoolitsusteks. Nüüd käib hoolduses auto, inimese jaoks on hoolitsused. Jällegi tagasi varasesse lapsepõlve, kus ema kasvava inimese eest tingimusteta hoolitseb, armastuse ja lõputu kannatusega, ka siis, kui ta on haige ja hädine.

Vees kohtub iga inimene oma sisemise hülgega.

Margit: Pigem on spaa ikka püstijala-sushibaar. Minu jaoks astub selline lõõgastus ühte sammu kõikvõimalike kosmeetikumidega, mis lubavad mõne nädalaga kaotada tselluliidi ja mõne päevaga muuta nähtamatuks koledad kortsud. Ja muidugi ilusalongide protse­duuridega – ikka kiirelt kauniks. Samas reas on ka telepoe muskli-liblikad ja muud imevidinad, mis sel ajal, kui sina veedad kvaliteetaega, väristavad lihast ja võdistavad puusapekki.

Totaalne enesepettus, aga üks magusamaid ja efektiivsemaid ja kasumlikumaid pettusi, mida tean. Sest kes ütleks ära võimalusest lasta ennast kiiresti ja ise grammigi pingutamata paremaks inimeseks vormida? Selles paraku nõks ongi, et “kiiresti ja lihtsalt” valem ei tööta.

Parendamisprotsess võtab reaalselt nürilt palju aega ja nõuab hirmsat vaeva.

Tallinki spaas pole ju tegelikult võimalik ujuda, nürilt ujuda, et oleks päriselt kerele kasu. See on nagu indulgentside ostmine – ja välja astud tollest egoreligiooni pühakojast uue inimesena – mõju on sealjuures, nagu lubatakse, kohene.

S iim: Muide, spaa-paketid on võrdlemisi populaarsed professionaalsete peoloomade seas. Pärast aktiivseid perioode, kus endale kõikvõimalikke lõbustusvahendeid suhu, ninna ja rektumisse pressitakse, võtavad nutikad ööinimesed mõneks ajaks pidudest vabaks ja ligunetakse spaas. Üks asi muidugi, et sel viisil saab kehasse kogunenud mürkidest lahti, aga samamoodi tähtis on, et nii tunned enda hea ja halva mina balansis olevat. Et sa ei ole paadunud, et sinus on ka normaalse inimese algeid. Täpselt samadel põhjustel on boheemlastest heroiinikud väga distsiplineeritud tervislikult toitujad.

Mida õieti tähendab spaa?

Harry Liivrand: Arvatakse, et nimi Spa on germaani päritolu, pärinedes saksa keele sõnadest spucken (sülitama) või speien (välja purskama).

Tänapäeval kasutatav veekeskuste rahvusvaheline nimi “spa” on käibele tulnud inglise keele vahendusel väikese Belgia linnakese Spa järgi. Spas on arvukalt kergelt radioaktiivse, metallirikka mineraalveega allikaid, kus supeldi terviseks ja joodi spetskaevude vett juba Vana-Rooma ajal. Ardennide jalamil asuv Spa kujunes 17.–18. sajandil Euroopa kõrgema seltskonna ülipopulaarseks tervisvee-kuurordiks, mida külastasid inkognito nii kroonitud pead kui aristokraadid. Nende puhkus nägi välja umbes nii: esimesel päeval võtsid nad veeprotseduure, teisi päevi sisustasid aga ballid, kontserdid, kaardimäng.

Pole vist väga teada fakt, aga just Spas avati maailma esimene kasiino, 1763. aastal. Spas käis ka Peeter I ja Saksa-Rooma keiser Joseph II nimetas Spad “Euroopa kohvikuks”.

Prantsuse kodanlik revolutsioon tegi Spale kuurortlinna­na lõpu, uueks menupaigaks kujunes 19. sajandi algul Baden Saksamaal. Spa sai aga uuesti popiks 19. sajandi keskel.


Karin Paulus: Nojah, tervisvete linnakesi ehk “baadeneid” ehk spaasid on ilmekalt kujutatud kirjanduses. Näiteks Hermann Hesse “Supelsaksas” (1925) kirjeldab eakas autor, kuidas teda lohutab veelgi haigemate inimeste vaatamine ning kuidas Baden tekitab õrnu illusioone, mis lubab end veidikene paremini tunda. Seevastu Šolem Aleichemi Poola juutidest rääkiv “Marienbad” (1917) on romaan kirjades ja telegrammides. Otsitakse kosilasi, flirditakse, raisatakse raha ja naised ei taha enam lõbusast kuurordist koju naasta.

Harry: Ja Casanova memuaarides tehakse kuurortidest palju juttu!

Spaa atmosfääri ei kujunda ju tegelikult ka praegu mitte ainult mullivannid.

Siim: Miskil veidral põhjusel on spaad, ujulad, veekeskused täidetud kõlaritega. Isegi leiliruumidesse on siin-seal kõlarid veetud ja muusika teinekord lausa mürtsub. Pisut ülehinnatakse muusika lõõgastavaid funktsioone ja omadusi.

Muusika suhtes ekstratundlikele inimestele, nagu näiteks mina, mõjub see vastupidi – muusikat kuuldes olen ma täielikus infovoos, mille eest just põgenen. Ma ei taha mullide vahel pikutades mõelda artistidest, nende käekäigust, publikust või tundmatu muusika puhul nuputada, kes see olla võiks – see juhtub mul võõra muusikaga kokku sattudes automaatselt.

Kui kõlaritest tulev on väga vali, tekib ujudes, kõrvade rütmilisest vee alla ja pinnale liikumisest võikalt ragisev heliefekt.

Veeasutusi võiks muusikavaliku alusel täitsa kaardistada. Kus mängib raadio, kus naiste-house, kus miskisugune ettekujutus chill-out-muusikast, mis on üks eriliselt närvesööv žanr. Ühes Tallinna suurimas spaas käiatakse aeg-ajalt veidrat “kassetti” 70ndate ja 80nda te briti alternatiivsevõitu rock-muusikaga, aga mis sellest – ei ole lõõgastav kuulda saunalaval The Undertonesi “Teenage Kicksi” ja mõelda alati selle peale, kuidas John Peel auto peatas ja nuttis, kui ta seda lugu esimest korda kuulis.

Ühes Pärnu spaa soolakambris uinusin soome vanadaamide vahel ­Vesa-Matti Loiri maheda instrumentaali “Huilu­mies” veel mahedama versiooni saatel.

Kas veekeskusega seoses võib rääkida ka mingitest stereotüüpidest, või vastupidi, arhetüüpidest?

Barbi: Veel on pind ja sügavused, mistõttu ta inspireerib kõikvõimalikke müstikuid ja seletajaid. Turvalist ja siledat veepinda nähes me ei tea, mis peitub vee sügavustes: kus on keerised ja neelukohad. Isegi spaa turvaline sillerdav veepind peidab enda all karisid, näiteks treppe ja astmeid, mille vastu võib varba ära lüüa.

Vesi unenägudes tähendab alati midagi: sogases vees ujumine näiteks haigust. Vett sümbolina armastas psühhoanalüütik Carl Gustav Jung, kes uuris alkeemiat ja ida religioone ning pidas näiteks ka ise võimalikuks elada ainult veekogu ääres.

Vee muudab põnevaks ka see, et tal on mitu olekut: vedel, tahke (jää) ja gaasiline (aur). Kuigi tänapäevaks on ammu ära seletatud, mis vee molekulidega nendes protsessides toimub, jääb salapära alles. Keev vesi hetk enne aurustumist, jääkirme veeloigul või põhjani kinnikülmunud veetünn.

Veel on suur tähendus religioonides. Juba paganausulised teadsid ja kasutasid raviallikaid. Algelemendid tuli, vesi, maa ja õhk on eri religioonides tähistatud ja paljudes on neil omad jumalad. Johannes ristis kristlasi veega kõrbes, oludes, kus vee tähendust pole vaja seletada ja veest sai midagi enamat kui lihtsalt vedelik. Kristluses kulmineerub veekasutamine baptistide juures, kes teatavasti sooritavad oma tähtsamat riitust, usku astumist, basseinis.

Vesi võib ka tappa, näiteks hangub inimese elutegevus liiga külmas vees. Uputamine on vana tapmisviis, mida siiani kasutatakse näiteks soovimatutest kassidest vabanemiseks.

Eestlaste rahvuslikku alateadvusse on raiutud Estonia uppumine ja sajad surmad külmas septembrivees.

Keev vesi oli relv rünnakute tagasitõrjumiseks keskaegsetes lahingutes ja täna käepärane vahend peretülides.

Siim: Filmides on türgi saunades, aurusaunades kombeks sooritada palgamõrvu. Hea auru varjus toimetada. Teiseks vahest kindel usk, et mingisugune elu pärast surma jätkub, ja ohvri piinasid mitmekordistatakse, kui ta peab seal teispoolsuses taluma teadmist, kui alandaval hetkel teda surmaga üllatati. Alasti ja kaitsetult, kuid mis kõige tähtsam – jõudehetkel, elu nautides, puhastudes ja paremaks saades.

Basseine näeb filmides muidugi sagedamini. Aga peamine tegevus basseinides on sealt hulpiva laiba leidmine.

Aga sellist kitši ja camp’i kompotti nagu Tallinkis pole vist küll Eestis enne nähtud.

Harry: Sisekujundus lähtuks justkui 1970. aastate San Francisco luksuslike homosaunade sümboolikast: basseini veerel vana-kreeka skulptuuridest lähtuvad alasti kujud, keset basseini aga Brüsseli “Manneken Pis” jne. Aga eks Rooma saunadki paistsid silma ohjeldamatu kitši ja erootiliste kujundus­elementidega.

Kalev: Tallinki spaa on asutis, mis teeb inimesest amfiibinimese – selle basseinides süüakse, juuakse ja suheldakse – ilma inimkultuuri koormata.