15.03.2007, 00:00
Nišikultuuri massipealetung
Mida tuleks järeldada sellest, et Eestis on jõutud animefestivali korraldamiseni, küsib Mari Laaniste.
Mulle tundub, et ma oskaksin vaevata nimetada rea kohalikke
kultuuriarvamusliidreid, keda uudis Eesti esimese Jaapani animatsiooni
filmifestivali asetleidmisest (kinos Sõprus 17.–25.03) paneb silmi
pööritama ja ohkama. Mitte niivõrd sellepärast, et anime
kui niisugune peaks endast lugupidavale kultuurisnoobile olema
üle-üle-üleeilne uudis, ning et nagunii on
ükskõik milline kultuuriilming selleks ajaks, kui Eestis
temaatilise festivali korraldamiseni jõutakse, igasuguse kahtluseta
passé. Pigem reageeriksid nad nõnda selle murdmistöö
tõttu, mida anime banaalsem osa laia maailma laste ja teismeliste seas
internetiajastul aina kasvavas mahus sooritab. Jaapan on kujunenud maailma
juhtivaks joonisanimatsioonitootjaks ning anime on suutnud end tavateadvuses
kehtestada – paraku mingi värvilise jaburdusena, kus veidra
välimusega tegelased lendavad ja kriiskavad ning millel on mõnede
laste ja teismeliste üle seletamatu võim.
On täiesti võimalik, et tegelikult kirjutasin ma seda kõike lootuses kahandada konkurentsi Sõpruse saali piiratud hulgale istekohtadele, kuna tõele au andes on festivali korraldajatel välja pakkuda üsna muljetavaldaval tasemel arthouse-programm.
Kui mujal maailmas on joonisanimatsioonil laias laastus kaks väljundit – magus lastele suunatud kommerts (kus traditsiooniline joonisanimatsioon on nüüd pealegi 3D-arvutianimatsioonile alla jäänud) ning eeskätt kitsale erialaringkonnale huvi pakkuvad autorifilmid –, siis Jaapanis ei ole tegu žanriliselt piiratud valdkonnaga, vaid pigem on anime ajapikku kujunenud alternatiiviks tavalisele live-action’ile. Kuna Jaapani telesarjade ja filmide tootmiseelarved on enamasti kaunis väiksed (Hollywoodi mastaabis eriefekte ei saa endale lubada), on joonisanimatsioon juba kaua olnud kõige odavam ja loogilisem valik kõikvõimalike ulme- ja fantaasiateemade käsitlemiseks. Võib väita, et 1960. aastatel lastemeelelahutusena alustanud anime-telesarjad katavad praeguseks žanriliselt kõiki neid teemasid ning sihtpublikuliselt pea kõiki samu vaatajagruppe mida n-ö tavalised telesarjadki.
Sarnase arengu on Jaapanis läbi teinud ka täispikkade joonisfilmide tootmine, nii et praeguseks on lastele suunatud joonisfilmid jäänud juba selgelt vähemusse. Niisiis ei tasu oletada, et Sõpruse festivali põhiliseks eesmärgiks on algkooliealiste rõõmustamine. Neile sobivast materjalist on valikus eeskätt kuulsa Ghibli animatsioonistuudio klassika, Hayao Miyazaki lavastatud “Laputa: lendav kindlus” (1986), “Naaber Totoro” (1988) ja “Kiki kullerteenus” (1989). Enamik programmi vanematest filmidest kuulub samuti vähemalt nime poolest lastefilmide sekka, ent nende kujul on tegu pigem kunstitundlikku friikvaatajat köitva stiiliretro kui tõenäoliste lastelemmikutega. “Saabastega kassi ümbermaailmareisile” (1976) lisandub veel ka nostalgiamoment, kuna see film peaks olema üks vähestest anime’test, mida kunagi vahendas ka Nõukogude kinosüsteem.
Kas aga festivalikava üht nimekamat filmi, samuti Ghibli stuudio kullafondi kuuluvat Isao Takahata “Jaanimardikate hauda” (1988), ikka tasub koos lastega vaatama minna, on küsimus omaette. See on tuntud kui film, millele alati viidatakse, kui on vaja kedagi veenda anime kultuuriväärtuslikkuses, ent mida suurem osa anime-publikust selle ülidepressiivse maine tõttu tegelikult vaadanud ei ole. Tõestisündinud lool põhinev draama räägib nimelt kahest orvust, kes jäävad II maailmasõja lõpu kaoses täiskasvanute hoolimatuse tulemusel nälga surema.
Festivali kava teiste trumpide seas on valik Jaapani popkultuuriheerose Osamu Tezuka loomingust: näide epohhiloonud tele-anime-sarjast “Tähepoiss” (õigemini “Tetsuwan Atomu” ehk “Aatomik”) ning valik tema lühifilme, mida kahjuks ei näidata eraldi seansina, vaid soojenduseks teiste filmide ees. Nüüdisaegse anime kunstilisemat suunda esindavad sellised festivalihitid nagu Satoshi Koni avangardistlikult lahendatud romantiline draama “Aastatuhande näitlejanna” (2001) ning üks Mamoru Oshii lavastajatöö, mille pealkirja eestindus kõlab silmatorkavalt magedalt: “Hing anumas 2: Süütus” (tegu on Masamune Shirow’ mangal põhineva “Ghost in the Shelli” ulmesaaga osaga ehk filmiga “Innocence”).
Anime-friikidele orienteerub ühele kõigi aegade tuntumale telesarjale pühendatud “Evangelioni päev”: esmalt näidatakse Hideaki Anno müstilis-filosoofilise hiidrobotitelesarja “Neon Genesis Evangelion” (1995) ainetel valminud filmi “Neon Genesis Evangelion: Surm ja taassünd” (1997) ning seejärel Kinomajas öö läbi kestval maratonseansil järjest kõiki telesarja osi. Samuti peaks eeskätt teemaga ehk õudus- ja vampiiri-anime’ga juba tuttavat nišipublikut tõmbama kaks eri aegadel valminud sama peategelase, Vampiirikütt D morbiidsetest seiklustest rääkivat filmi.
Kirsiks festivali tordi peal on Ghibli stuudio uusim täispikk film, Ursula K. LeGuini Meremaa-sarjal põhinev “Meremaa lood” (2006). Arvamused selle kohta, kas anime-legend Hayao Miyazaki ikka suudab oma poja Goro vääriliseks lavastajajärelkasvuks vormida, lähevad kaunis teravalt lahku. Kasutage võimalust tutvuda asitõendiga ja võtta oma seisukoht. Kui piletisabas löögile pääsete.
On täiesti võimalik, et tegelikult kirjutasin ma seda kõike lootuses kahandada konkurentsi Sõpruse saali piiratud hulgale istekohtadele, kuna tõele au andes on festivali korraldajatel välja pakkuda üsna muljetavaldaval tasemel arthouse-programm.
Kui mujal maailmas on joonisanimatsioonil laias laastus kaks väljundit – magus lastele suunatud kommerts (kus traditsiooniline joonisanimatsioon on nüüd pealegi 3D-arvutianimatsioonile alla jäänud) ning eeskätt kitsale erialaringkonnale huvi pakkuvad autorifilmid –, siis Jaapanis ei ole tegu žanriliselt piiratud valdkonnaga, vaid pigem on anime ajapikku kujunenud alternatiiviks tavalisele live-action’ile. Kuna Jaapani telesarjade ja filmide tootmiseelarved on enamasti kaunis väiksed (Hollywoodi mastaabis eriefekte ei saa endale lubada), on joonisanimatsioon juba kaua olnud kõige odavam ja loogilisem valik kõikvõimalike ulme- ja fantaasiateemade käsitlemiseks. Võib väita, et 1960. aastatel lastemeelelahutusena alustanud anime-telesarjad katavad praeguseks žanriliselt kõiki neid teemasid ning sihtpublikuliselt pea kõiki samu vaatajagruppe mida n-ö tavalised telesarjadki.
Sarnase arengu on Jaapanis läbi teinud ka täispikkade joonisfilmide tootmine, nii et praeguseks on lastele suunatud joonisfilmid jäänud juba selgelt vähemusse. Niisiis ei tasu oletada, et Sõpruse festivali põhiliseks eesmärgiks on algkooliealiste rõõmustamine. Neile sobivast materjalist on valikus eeskätt kuulsa Ghibli animatsioonistuudio klassika, Hayao Miyazaki lavastatud “Laputa: lendav kindlus” (1986), “Naaber Totoro” (1988) ja “Kiki kullerteenus” (1989). Enamik programmi vanematest filmidest kuulub samuti vähemalt nime poolest lastefilmide sekka, ent nende kujul on tegu pigem kunstitundlikku friikvaatajat köitva stiiliretro kui tõenäoliste lastelemmikutega. “Saabastega kassi ümbermaailmareisile” (1976) lisandub veel ka nostalgiamoment, kuna see film peaks olema üks vähestest anime’test, mida kunagi vahendas ka Nõukogude kinosüsteem.
Kas aga festivalikava üht nimekamat filmi, samuti Ghibli stuudio kullafondi kuuluvat Isao Takahata “Jaanimardikate hauda” (1988), ikka tasub koos lastega vaatama minna, on küsimus omaette. See on tuntud kui film, millele alati viidatakse, kui on vaja kedagi veenda anime kultuuriväärtuslikkuses, ent mida suurem osa anime-publikust selle ülidepressiivse maine tõttu tegelikult vaadanud ei ole. Tõestisündinud lool põhinev draama räägib nimelt kahest orvust, kes jäävad II maailmasõja lõpu kaoses täiskasvanute hoolimatuse tulemusel nälga surema.
Festivali kava teiste trumpide seas on valik Jaapani popkultuuriheerose Osamu Tezuka loomingust: näide epohhiloonud tele-anime-sarjast “Tähepoiss” (õigemini “Tetsuwan Atomu” ehk “Aatomik”) ning valik tema lühifilme, mida kahjuks ei näidata eraldi seansina, vaid soojenduseks teiste filmide ees. Nüüdisaegse anime kunstilisemat suunda esindavad sellised festivalihitid nagu Satoshi Koni avangardistlikult lahendatud romantiline draama “Aastatuhande näitlejanna” (2001) ning üks Mamoru Oshii lavastajatöö, mille pealkirja eestindus kõlab silmatorkavalt magedalt: “Hing anumas 2: Süütus” (tegu on Masamune Shirow’ mangal põhineva “Ghost in the Shelli” ulmesaaga osaga ehk filmiga “Innocence”).
Anime-friikidele orienteerub ühele kõigi aegade tuntumale telesarjale pühendatud “Evangelioni päev”: esmalt näidatakse Hideaki Anno müstilis-filosoofilise hiidrobotitelesarja “Neon Genesis Evangelion” (1995) ainetel valminud filmi “Neon Genesis Evangelion: Surm ja taassünd” (1997) ning seejärel Kinomajas öö läbi kestval maratonseansil järjest kõiki telesarja osi. Samuti peaks eeskätt teemaga ehk õudus- ja vampiiri-anime’ga juba tuttavat nišipublikut tõmbama kaks eri aegadel valminud sama peategelase, Vampiirikütt D morbiidsetest seiklustest rääkivat filmi.
Kirsiks festivali tordi peal on Ghibli stuudio uusim täispikk film, Ursula K. LeGuini Meremaa-sarjal põhinev “Meremaa lood” (2006). Arvamused selle kohta, kas anime-legend Hayao Miyazaki ikka suudab oma poja Goro vääriliseks lavastajajärelkasvuks vormida, lähevad kaunis teravalt lahku. Kasutage võimalust tutvuda asitõendiga ja võtta oma seisukoht. Kui piletisabas löögile pääsete.