Niuete hääl

Andres Maimik leiab, et Unt on teatraalne nagu Fassbinderi film.

Mati Undi näidend  Shakespeare’i “Othello” ainetel “Hot”.
Osades Juhan Ulfsak, Erki Laur, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik.
Lavastaja Mati Unt.
Von Krahli teatris.

Mis asja? Jälle šeikspiir? Eesti kõige lahedam lavastaja on teinud Eesti kõige cool’imas teatris tüki, kus veheldakse mõõkadega ja kõneldakse värssides, nagu ühes teises Tallinna populaarses teatris rutiiniks?
Õnneks pole see päris nii. “Othellost” on võetud vaid tegelaskujud ja kondikava, kõik muu on originaallooming, õigemini loomingulise olluse pidurdamatu voog.
Hot (Juhan Ulfsak) on internatsionaalse taustaga ärimees, kelle tegevusharu seisneb ilmselt smugeldamises või varastatud autode ülevärvimises. Tähtsat bisnismäni ootab kodus tõeline plaatinablond american sweetheart, elujanust pakatav Demona (Liina Vahtrik). Hoti kaaskonda kuuluvad hurmav elukunstnik ja inimhingede insener Jack (Erki Laur), kel liignimeks sobiks “Seks”, ning  lihtsameelne Horatio (Peeter Rästas). Saanud kuulda, et Horatio on määratud Hoti asetäitjaks, hakkab professionaalne armukadetseja Jack punuma intriige Horatio ja Demona vastu. Jack mürgitab kiivusega Hoti meeled ning lahenduseks saab olla vaid verdtarretav verepulm. Hoti lõunamaine temperament ning Horatio ortodokssed oimulokid lubaksid – Iisraeli-Palestiina konflikti taustal – otsida poliitilisi värvinguid, ent õnneks on see umbtee. “Hot” keskendub psüühikale. Peategelase nägu on jäetud nõgistamata, neeger asub Hoti südames. Aga see neeger on tume kui öö, seksikas ja loomalik, big bad muthafucka, kelle džunglis ei kehti tsiviilühiskonna alustalad, konsensus, kompromiss ega kinderstube õilsad väärtused. Piisab sellest, kui keerulisema siseeluga Jack pommitab Hoti õõnestavate signaalidega, kui too primitiivne süsteem variseb kokku. Hoti-taoline monovalentne isend ei näe korraga rohkem kui ainult ühte sihti silme ees: “läksid püksid, mingu ka traksid”. Ning konstruktiivse elutungi asemel hakkab Hoti juhtima enesehävituslik surmatung.
Hoti juurtetus ilmneb pigem paranoidses maailmatajus, “omadele võõras ja võõrastele oma” olemises, nagu lausub kuulus spioonikirjanik. Jack õhutab pidevalt tagant Hoti teisejärgulisuse tunnet ning alaväärsuskompleksi, kuni kuti kuppel paigast nihkub.
Lavastuse kõige sümpaatsem tegelane on Jacki naine Emily (Tiina Tauraite). Bimbolikust enesekehtestusest hoolimata väljub Emily suust kesk etendust sedavõrd jõuline naisõigusluse hümn, et roosinupud pudenevad Gloria Steinemi põskedelt. Kummaline, et selline supernaine Jacki taolise martsipanlurjusega ühte elab.

Programmilisemalt kui enamikus Mati Undi lavastustes on “Hoti” teemaks mehisuse ontoloogia.
Lavastaja koorib “meest” lahti nagu sibulat. Tuum, milleni ta välja jõuab, on alfaisase robustne sentimentalism. Hot arutleb nagu vana blatnoi: “ma tapan oma naise, sellepärast, et paljalt tema olemasolugi paneb mind kannatama”. Minu kannatused õilistavad mind, need panevad paraadlõkmed läikima. Unt teeb halastamatult selgeks, et “meheks saamise” initsiatsioon (naisetapp) on naeruväärne nartsissism. Cool’i mehe kuvand on maneerlik poos, kõigil neil “au” ja “eetose” ülimuslikkusele rõhuvatel kontseptsioonidel ei ole rohkem esteetilist kandepinda kui Hugo Bossi vanadel reklaamikampaaniatel. Halvemal juhul päädib selline enesetaju psühholoogilises fašismis, kus mees redutseerib oma sotsiaalse rolli isase agressiooniks, kihv-kihva, sarv-sarve ja kabi-kabja vastu võitluseks reviiri, positsiooni või emase rautamise õiguse eest. Ons soorolli piitsutavas enesetunnetuses üldse kohta pehmetele väärtustele – turvatundele ja soojusele, elurõõmule ning lõdvestusele? Kas on meil võimalus näha meest mummulise põllekesega täpilisse kruusi piima kallamas? Või on “mehelikkus” vaid isiksust kängitsev raudrüü, milles tahtekasvatuse abil on topitud kinni kõik haavatavad avaused?

Mati Undi lavastus on teatraalne. Jah, muidugi, teatrietendus, mis täie rauaga ekspluateerib teatrispetsiifilisi vahendeid, ei saagi olla midagi muud kui teatraalne. Aga teatraalsus tähendab siinkohal dionüüsilist vohamist, mängu tinglikkuste, butafooria, žestide, pooside ja kultuurilooliste déja vu’dega.
“Hot” on heas mõttes teatraalne, nagu Fassbinderi film. Mantlid on hallid, kraenurgad teravad, prillid polaroidsed, juuksed briljantsed. Siidlinad kahisevad kirglikult, Jerry Cottoni tüüpi saatuslikud mehed heidavad punases valguses purpurseid varje. Kiimast ja kiivusest kõveras kujud peidavad end kardinate taha, tunded lahvatavad forte’s nagu mingis totras seebiooperis. Näitlejad mängivad, nagu oleks kõikjal peeglid. Lavastus on ära tabanud midagi olemuslikku – meeste egotsentrilise edevuse. Nii nagu James Bondile maitseb seks eriti hästi siis, kui see toimub turvakaamera valvsa silma all, vajab Juhan Ulfsaki kangelane publiku pilku, et oma mehelikkust kehtestada. Vaadake, kuidas ma ihaldan! Vaadake, kuidas ma kannatan! Vaadake, kuidas ma kõhklen! Vaadake, kuidas mind häbistatakse! Näitleja karakteriseering paisub liiga bravuurseks, lausa hüperreaalselt intensiivseks, et olla selline, nagu “päris” elus. Ulfsak naudib ennast nagu Hollywoodi staar, Marlon Brando, teadlikuna oma väest, sadadest hinge kinni hoidvatest imetlejatest, kaasaelavatest ja kaastundlikest pilkudest.
Etenduse eel oli mul väike eelarvamus, et Mati Undi lavastus võib olla keskmisele vaatajale (keda ma kahtlemata kehastan) liiga tark ja sügav. Et siin vaevatakse vaatajat intertekstuaalsete kuhjatiste ja modernistlike võõritustehnikatega. Mõlemat oli, ent rolli sisse- ja väljaminekud olid loogiliselt fabuleeritud, suhtlemine publikuga tähendas valdavalt stand-up-koomika võtmes ennastõigustavat monoloogi. Kui Brechti võõritus on poliitiliselt angažeeritud võitlusvahend, tõsine ja totalitaarne sõnumikandja, siis Mati Undi sarnane tehnika on kergemeelne “mäng mängu enda pärast”. Kui tõmmata paralleele muusikamaailmaga, siis Brecht on nagu Arnold Schönberg, kes lõhub harmoonilise muusika orjastavat illusoorsust dodekafoonilise süsteemiga. Harmooniliste köidikute lõhkumise tulemuseks pole aga revolutsiooniline vabanemine, vaid kõrvukriipiv kolemuusika. Unt aga meenutab Michael Nymanit (vabandust!), kes mängleva kergusega pendeldab eri kaanonite ja stiilide vahel, rebides, kleepides ja nuputades ületab ta sageli hea maitse piire. Riskides eklektiku, irooniku, konjunkturistliku kergatsi nimega, jääb ta aga põhiolemuselt šikkmodernseks aristokraadiks, vorminautlejaks.

Nii et, “Hot” oli pigem meelelahutuslik vodevill kui kontseptuaalse raske-artilleeria kogupauk. Tegemist on estraadi, mitte tragöödiaga. Asja aetakse ikka läbi paradoksi, läbi naeru, läbi veiderduse. Emotsioon ei tule otse, vaid külg ees ümber nurga, nagu võlgade sissenõudja. Mänguline võõritus annab näitlejaile alibi mõnuga vinti üle keerata. Alati on võimalik hiljem öelda, et tegemist on stilisatsiooniga, laenu või osundamisega. Kui härra Ulfsak lava peal lõugab, tihub, tatistab ja luristab, saame küll aru, milline suurejooneline meeleheitežest meest hõlmab, milline eepiline häbi ja ooperlik enesehaletsus. Aga samas adume, kui eneseteadlik ja kontrollitav on see “spontaanne” sööst. Sõltub igaühe tundlikkusest ja inimarmastusest, kas tõde tõuseb ja vale vaob, või jääb kogu lavastus vaid sädelevaks võrgutuseks, mille tagant ei tasugi ühtegi tõsiseltvõetavat sõnumit otsida.