No-Big-Silence “Starstealer”

Kübergooti make-up, toimivad metal-klišeed.

v(NBS Recordings)

Kui ma tohiksin asju valesti teha, teeksin nii. Võtaksin väikese jupi iga No-Big-Silence’i loo algusest ning vormistaksin sellest kokku ühe kena kolmeminutilise känkra. Kitarrisoolod paneksin ka siia ja sinna sisse ning “Plastic Cabaret’” naljaka Gary Numani ja Devo stiilis alguse paneksin ehk koguni kahte kohta. Ma oleksin rahul. Sest minu arust on need algused päris head. Metal-klišeed muidugi, kui nii võtta. Aga hästi kontsentreeritud, kokku pressitud, bluusielementidest tühjaks pigistatud. Igaüks on justkui mingi disainiobjekt – ei mingit sisu, mida ümber jutustada, kuid kogusummas ometi väga voolujooneline, väga täpne ja geomeetriline. Kui ma saaksin neid riffe puudutada, sulaksid nad oma siledusega mulle ilmselt käepäraseiks ja oleksid ometi mõnusalt jahedad ka päikese käes läikides.

Aga kahjuks vist arvustades niimoodi ei saa. Arvustades tuleb tervikust rääkida ja tervikust ma meelsamini ei räägiks. Sest “Starstealeri” väike sünteetiline maagia läheb kaotsi niipea, kui laulma hakatakse. Mitte et Crami vokaal oleks kuidagi silmapaistvalt halb. Ei, lihtsalt laulmisega tulevad muusikasse emotsioonid ja dramaturgia ja paatos ning selles osas NBS ei toimi. Nad ei arenda midagi huvitavalt, ei paisuta oma muusikat, ei mängi konflikte välja. Paremal juhul lihtsalt karjuvad meie peale, halvemal takerduvad refräänidesse, mis oma kübergooti make-up’i kiuste on sama õõnsad ja kõmisevalt tühikõlalised kui 80ndate staadioni-rock.

Nii ma väsisingi ära. Mitte selles mõttes nagu metal’iga mõnikord. Et katarsis ja puhastustuli ja et-oh-küll-alles-raputas. Pigem ikka tolles teises, argisemas mõttes...

5