No milleks teatrile lavalised segadused?
“Võtame uuesti”
Autor Michael Frayn. (Varem Eesti lavadel pealkirja all “Lavalised segadused”.)
Lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Mängivad Sergo Vares, Tiina Tauraite, Eva Klemets, Tambet Tuisk, Jaak Prints, Risto Kübar, Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv.
NO99 teatris.
Sel hetkel, kui võtsin “Võtame uuesti!” vaatamiseks istet NO99 teatri saalis ning takseerisin etenduseks valmis sätitud dekoratsioone, tuli ette üks kaunis ärev mälupilt varasemast ajast.
See võis olla millalgi 1992. aastal, kui Eesti Draamateatri suurde saali kogunes suurem osa teatri töökast kollektiivist. Rahva ette tuli noor direktor Margus Allikmaa, kes täna on teadupoolest Eesti tele-ja raadiokomitee juht, ja ütles umbes nii: “Rohkem komöödiaid, sõbrad!”
Eks jah, aeg oli siis raske, linnas rokkisid ühtviisi võimsalt nii gangsterid kui vaesus ja kriis. Rahvas toitus imelisest teadmisest, et Eesti on vaba, ning jõi helesinisest purgist Gin-toonikut peale. Aga teatris käidi paraku vähe.
Draamateatris näiteks, kui meenutada, oli kavas Madis Kõivu – Priit Pedaja võimas “Kokkusaamine”, mis täna, ma selles ei kahtle, hoiaks täis suurimadki saalid. Kuid toona jäi see suurepärane tükk sageli publikupuudusel ära.
Allikmaa rääkis komöödiast kui imenipist, mis rahva taas saali meelitaks ning leiva ja või lauale tooks. Eks Evald Hermaküla, kes oli siis teatris kui mitte enam peanäitejuht, siis vähemasti kuulus lavastaja ikka, üritas selgitada, et kui teatris kunsti ei pane, pole asjal üldse suuremat mõtet. Kuid kes teda kuulas.
Tõsiasi oli ju see, et kuigi Hermaküla, koos talle ligi hoidvate näitlejatega, tegi öösel ja päeval proovi, uuris näitekunsti sügavaimaid kihte ja inimhinge tumedamaid külgi, tõi harva publiku ette miskit arusaadavat. Hermaküla tegi teistsugust teatrit.
Ent Priit Pedajas lavastas “Lavalised segadused”, mis tõenäoliselt teatri juhtkonna ootused igati täitis – laval oli tükk, mis andis võimaluse päris mitmel Draamatetri näitlejal laval särada. Ja mis peamine – publik leidis tee teatrisse. Teater elas raskemad ajad üle. Hermaküla mitte.
Ja nüüd siis sama tükk, küll teise nimega, NO99 teatris. Ma ei taha öelda, et see Michael Frayni tükk oleks halb. Ei, seda mitte.
Nagu Andrus Vaarik, Ain Lutsepp, Merle Palmiste jt särasid toona, leiab selles NO99 teatri variandis mõnusaid osatäitmisi näiteks Mirtel Pohlalt (pildil), Jaak Printsilt, Risto Kübaralt. Näeb ladusat ansamblimängu, näeb tempot ja situatsioonikoomikat. Naerdagi saab.
Aga ikkagi ei mõista ma, miks võttis selle tüki, mis oleks ootuspärane ja täiesti mõistetav “Vana Baskini teatri” repertuaaris, oma kavva NO99 teater. Miks Tiit Ojasoo tahtis seda lavastada? Milleks selline tükk teatrile, kus rohkem kui kusagil mujal võiks töötada Evald Hermaküla? Ei taha uskuda, et põhjused on samad mis omal ajal Draamateatril.
Ainus õigustus tundub olevat ehk see, et trupp, kes on pannud publikut mõtlema ühiskonna haigustele, võimu ja vaimu vahekordadele, kes on näidanud kõige säravamal moel improvisatsiooni jõudu ja võlu, võib mingil momendil hakata tundma hirmu järgmise soorituse ees. Tahaks panna aina vingemalt ning publikki näikse soovivat kogeda üha vägevamat elamust. Aga kas sa suudad enam? Kas jaksad ja oskad?
Üks lineaarne, selgepiiriline ja lihtne komöödia võib ses olukorras pinged maha võtta, et seejärel jälle vabalt ja värske peaga nn oma asja kallale asuda.
Kui mõte on see, siis tunnustan NO99 juhte. Aga tunne on ikka selline (vabandage seda labast võrdlust), nagu oleks ERR näidanud õhtuste AK uudiste asemel “Võsareporterit”.
 |
