Euroopas pole võrdset: NO99 külalisetendused Pariisis Odéoni teatris 4.–10. novembrini lavastusega “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. Kõikenäinud kriitikud ei olnud kiitusega kitsid: “Kes oleks osanud teatrikunsti avangardi oodata selliselt väikeselt maalt, nagu seda on Eesti.” (Afp/scanpix, Teater NO99)

Hele, peaaegu pimestav valgus valgub lavale, roomab üle lavalaudade ja jõuab saali, ronib üle toolide, millele kuldpeadega naelte abil on kinnitatud punane samet, tõuseb siis üles, libiseb üle kulla sisse surutud võõrapäraste nimede Molière, Voltaire ja Racine, jõuab esimesele rõdule, peatub korraks sealsetes loožides ning tõmbab siis ennast veelgi üles, teisele, seejärel ka kolmandale rõdule, libiseb üle lae ning peatub alles kristall-lühtri juures.

Keegi on teinud lahti lava taga olevad uksed, mis avanevad otse tänavale, sealt tulvabki lavale päiksevalgus, aga mitte ainult tema. Juhuslikud möödakäijad, kolmapäevased pariislased peatuvad uste juures ning vaatavad üllatunult lavale. Me oleme ise vähemalt sama jahmunud. Nii ei juhtu. Lihtsalt ei juhtu, et me istume siin, neil punastel samettoolidel, ning vaatame otse läbi lava Vaugirard’i tänavale, mis oli seal juba roomlaste ajal.

Siinsamas üle tänava on rohetav Luxembourg’i aed, kuhu viissada aastat tagasi istutati esimesed kaks tuhat jalakat, mille vahel sada viiskümmend aastat tagasi kohtusid Marius Pontmercy ja Cosette. Odéoni sammastiku vahelt jookseb ka Médicite uulits, André Gide’i kodutänav, millega ristub Saint-Micheli bulvar — Verlaine’i, Rimbaud’ ja Mallarmé kodu- ja kohtumistänav, mida mööda 60 000 inimest saatsid kunagi viimsele teekonnale Pariisi Kommuunile hääle andnud ajalehe väljaandjat. See ei olnud lihtsalt rongkäik. See oli seisukohavõtt. Seisukohavõtt demokraatia ja sõnavabaduse kaitseks. Kuid see oli vaid üks paljude seas. Siin linnas on seistud barrikaadidel kõige selle nimel, mida me täna peame õigusega meie enda omaks. Unistus paremast ühiskonnast. Võrdsus. Solidaarsus. Empaatia. Ja lõppude lõpuks ka loomevabadus.

Pole imestada, et neilt tänavatelt teatrisse tulvav valgus sedavõrd ere on. Pole imestada, et see meid pimestab.

Esimene proov. Näitlejad kõnnivad mööda Odéoni lava ja kohanevad ruumiga. Peatuvad, vaatavad saali, seiskavad aega. Sest kuidas kohaneda selle ruumiga, selle lavaga? Kuidas kohanesid siin Sarah Bernhardt ja Ryszard Cieślak? Milliseid harjutusi teeb nädala pärast Isabelle Huppert? Olgugi, et Euroopa lavad ei ole meie näitlejatele juba ammu enam võõrad, on siin ikkagi kõik kuidagi teistmoodi. Maa, kus enese defineerimiseks ei piisa kodusest verest, mullast ja leivast, vaid kasutusele tuleb võtta ka keel, kultuur ja hea maitse. Kus me ei tea, kummalt põselt alustada tervitussuudlust. Milline on maitsekas huumor ja milline mitte. Kui kõrgelt tuleb iga vestlust alustada, et sinuga oleks teisel üldse huvitav millestki rääkida. Ja peamine: mida siin oodatakse teatrilt. Sest on selge, et siin — Odéonis — oodatakse teatrilt, lavastajatelt ja näitlejatelt midagi hoopis muud kui pelgalt õhtut täitvat vana head teatrit.

Näitlejad lebavad, istuvad, teevad soojendust, mõtlevad — et saada kergeks. Saada vabaks neist ajaloo kihistustest siin lava peal, siin teatris. Tuleb ära unustada viimased kolm sajandit, tuleb ära unustada 1789 ja 1848, aga ka 1871 ja 1968. Kas ei peaks see eestlasel kuidagi kergemalt minema? On meil need aastad üldse kunagi meeles püsinud?

Montmartre. Tänav on suletud. Aeglaselt roomab mööda bulvarit neegrite kolonn. Neid on vaevalt sadakond, ja nad püüavad millegi vastu protesteerida. Ilmselt oma nahavärvi. Kõige ees mögafoniga staarprotestija, tema kõrval aga ainus valge — käsi tolmumantli taskutesse peitev, ainult maha vaatav ja staarprotestija lauseid vaikselt enda mögafoni kordav keskealine mees. 1968. aasta barrikaadide lahja loputusvesi. Ka siin, ka Pariisis. Kus veel on tahet? Kus veel on unistusi paremast ühiskonnast?

Kummaline. Hõõru või ära hõõru aastaid mööda mandri-Euroopa suuremaid venue’sid ning festivale Viinist Moskvani, Münchenist Budapestini, Hamburgist Peterburini, aga alles siis, kui sa jõuad Pariisi, ärkab ka Eesti ajakirjandus. Ajalehed saadavad kohale oma reporterid, kusagilt vupsab välja Aktuaalne Kaamera, ja kuigi me anname endale aru, et tuldud on ka Eesti kultuuri festivali raames, mis samal ajal Pariisis lahti rullub, oleme ometi kodumaisest tähelepanust meelitatud. Kas ei kirjutanud Jaan Koort juba sada aastat tagasi, kui ta Pariisis kunstnikuna ellu püüdis jääda, et välismaal töötamise ainus mõte on Eesti: see, et paraneks Eestis tehtava kunsti, aga ka kunstist arusaamise kvaliteet. Tahame oma mälestust kontrollida reporteritelt, kuid jääme hiljaks. Juba tabavad meid küsimused, miks on ikkagi Odéonis esinemine oluline. Ja me olemegi puntras. Püüame neid juhtida vastavate inimeste juurde teatris endas, nende juurde, kes avaksid teatri tähendust mitte pelgalt Pariisi või Prantsusmaa, vaid kogu Euroopa kultuuriajaloo kontekstis, kuid reporterid pole sellest huvitatud. Neid huvitab Eesti kontekst. Hea küll. Proovime. (Vaata tabelit.)

Pariis. Esietenduse eel veel lühike proov lava peal. Marika Vaarik peab pidama umbes kaheksakümnendat korda üht endise kunstiametniku loosunglikku kõnet. Kuid Marika ei suuda naeru pidada. Hõisata Odéonis lauseid nagu “Ka nüüd peab Eesti laulma oma laulu ja tantsima oma tantsu, ainult nii me püsime!” mõjub veel absurdsemalt ja õõnsamalt kui Eestis. Kuid meil on hea meel, et ta naerab. Ükskord proovide ajal hakkas ta sama koha peal nutma. See kõne ja see mõtteviis olid tema jaoks liiga õudsed.

Esietendus. Saal on rahvast täis. Enamasti väärikad keskeas või selle ületanud inimesed. Meil ei ole ka parima tahtmise juures aimugi, mida ja keda kõike nad siin ning teistel Pariisi lavadel näinud on. Me parem ei mõtle selle peale. Meid on hoiatatud, et prantsuse publik peab teatrit avalikuks kõneplatvormiks ning kui lavastus ei tundu piisavalt jõuline ja otsustav, ei kardeta sekkuda. Me ei mõtle parem ka selle peale.

Inimesed saalis varitsevad nagu loomad, sest sellist asja ei ole siin enam väga ammu nähtud — laval on trupp. Mitte üksikud näitlejad, mitte hästi kokkumängivad partnerid, vaid trupp, mis haarab üksteise mõtteid õhust, mis õnnestumise poole pürgides ei karda vajadusel ka ebaõnnestuda, kes on üksteise suhtes erakordselt ausad. Me kuuleme seda veel ja veel. Seda ütlevad meile arvustused ja Odéoni enda inimesed, ütlevad ka üle mandri kohale tõtanud kuraatorid, näitlejad ja lavastajad: sellist truppi Euroopas praegu teist ei ole. Ei ole trupi mõistetki enam. On projektid. On staarid. Aga üks ideaal on Euroopas maha mängitud.

Ja sel hetkel hakkab kusagilt õrnalt kumama, miks on see lavastus ja need näitlejad just siin linnas ja selles teatris. Sest kui tänase päeva suurim küsimus on, kuidas on võimalik veel inimestel koos elada, milline vorm selleks leida, kui senised on tõestanud ennast vägivaldsetena, siis ehk on teater see koht, kus mõni teistsugune ühiskondlik utoopia võib veel teostuda? Kus laval ei tegutseta omakasu, vaid ühishüve nimel. Kus asi ei ole ainult teatris, esteetilises keeles, vaid mingis laiemas mõtteviisis — otsustavuses tegutseda kooselamise võimalikkuse nimel päriselus.

Pärast etendust tiksuvad inimesed veel Odéoni rõdudel, fuajeedes, koridorides, treppidel, ja — räägivad. Nad ei lase teatrist jalga, vaid jäävad: selleks, et arutada, diskuteerida, väidelda. See on osa prantsuse teatrikultuurist, osa üldse nende kultuurist, ja me tunneme, et meid on ilma jäetud millestki väga olulisest. Siiski stopp! Kas ei näe ma seal nurgas ka Ansipit, pidamas ägedat dispuuti kellegagi, kuulamas teiste arvamusi ja kujundamas seisukohta avaliku väitluse tulemusel? Kas tõesti…? Ei, siiski vaid silmapete.

Kõnnime Risto Kübaraga pärast etendust Odéonist hotelli poole. Risto räägib olemise talumatust intensiivsusest välismaal. Ühe kohvikuukse juures tunnevad kaks naist Risto ära. “Bravo!” hüüavad nad talle. Kõnnime edasi. “Seda ma mõtlesingi,” ütleb Risto.

Kohtumine Odéonis teatri peakuraatoriga, meeldiva vanema naisterahvaga. Meie täname teda kogu eesti kultuuri nimel, tema tänab teatrit ja näitlejaid julguse eest. Mida enam ta räägib, seda kummalisemaks olukord muutub. Ta ütleb, et Prantsusmaal ollakse alalhoidlikud. Kunstnikud ei julge olla poliitilised ega kompromissitud. Vastupanu on asendunud konformismiga. Résistance’i, seda ajaloolist pariislaste tahet kaitsta iseenese autonoomiat, enam siin linnas ei ole. Seda tuleb otsida mujalt. Ja sellepärast oligi tema jaoks oluline võtta see — nagu ta ütleb — Odéoni jaoks märkimisväärne risk ning tuua Pariisi lavastus, kus kunst võidetakse kunstnikele tagasi.

“Jah, kena,” ütleb Ojasoo hiljem. “Aga võib-olla ei ole see kõik ikkagi nii ilus. Võib-olla läheb pariislane kohe tänavale, kui talle miski ei meeldi, aga eestlane kogub ja kogub ning siis plahvatab. Ja mõjub nagu tohlakas. Nagu talupoeg keset keisripaleed.” Vaatan renoveeritud sambaid Odéoni fuajees. Saan tema tundest aru.

Öösel kiri Steven Scharfilt Münchenist. Ta kirjutab, et tegi teatri üldkoosolekul ettepaneku, et edaspidi kummardataks ka Münchner Kammerspieles nii, nagu tehakse seda NO99s — kõik koos, ei mingeid esiletõsteid ega väljajätteid, ja tehnilistele töötajatele saluteerides. “Minu jaoks on see väga oluline. See on pisiasi, aga väga tähtis,” kirjutab ta. Tulemus? “Mind naerdi välja. Nagu ikka.” Nagu ikka. “Kuid mõned siiski mõistsid, millest ma räägin. See annabki jõudu.”

Odéon Eesti kontekstis
 OdéonEesti teatriajalugu
1780Louis XVI vend paneb nurgakivi teatrihoonele, mis on mõeldud kuninga näitlejatele (Comédiens ordinaires du Roi). Sellega saab lõpu kümme aastat kestnud vaidlus, kuidas tuleks magusat maatükki arendada. Kuningas on oma otsuse teinud: siia tuleb teater.Eestis kehtib pärisorjus.
1782Kuninganna Marie-Antoinette avab teatri. Teater on mõeldud “draamakunstide ülistamiseks”, kuid mitte ainult: teater on ühtlasi avalik paik, kuhu võivad tulla kõik kodanikud.Eestis kehtib pärisorjus.
1793Teater suletakse, sest oma repertuaariga avaldas ta protesti Suure Prantsuse revolutsiooni järgse terrori vastu. Näitlejad vahistatakse, nende paberid võetakse ära.Eestis kehtib pärisorjus.
1794Pärast Robespierre’i langemist tulevad näitlejad taas kokku. Mõne aasta pärast nimetatakse Théâtre Français Odéoniks, mis tuleb sõnast “Odeum” — nii nimetati seda, kui ammustel aegadel kogunesid inimesed laulma, deklameerima ja kõnesid pidama. Teatris toimuvad pidevalt avalikud poliitilised väitlused.Eestis kehtib pärisorjus.
19. sajandi esimene poolTeater naudib kuulsust ja edu. Poliitiliselt teravamatel aegadel muutub Odéon taas mässava noorsoo tugipunktiks.Eestis kaotatakse pärisorjus.
19. sajandi teine poolIlmakuulsa näitlejanna Sarah Bernhardti tähelennu algus.Eestis kehtib teoorjus.
1906André Antoine’i juhtimisel kujuneb teatrist mastaapne eksperimentaallabor. “Julius Caesari” lavastust valmistatakse ette kuus kuud, sellesse on kaasatud lisaks näitlejatele 500 statisti ja 7 tehnilist töötajat. Antoine peab kompromissitut võitlust kunsti õiguste nimel ning seab kunstilised vajadused ettepoole rahalistest.Toimub esimene Eesti kunstinäitus põllumajandusnäituse raames. Maalid on läbisegi juurviljadega.
1959Pärast mõõnaperioodi algab uus tõus. Etendatakse kaasaegset dramaturgiat: Claudel, Ionesco, Beckett. Lavastused reisivad üle maailma. Teatri kunstilise juhi sõnul peab Odéon ka edaspidi olema poliitiliste meelsusavalduste kunstiliseks peegliks.1961 — asutatakse teatripreemiad.
1968Mairahutuste ajal asub Odéon sündmuste tulipunktis. Kuu aega viibivad ja väitlevad teatris tudengid ja teised ärksad inimesed. Laval on raudeesriide peale paigutatud loosung “Odéon on vabaduse tribüün” (L’ex Odeon est une tribune libre).Vanemuises teatriuuendus. Undi sõnul unistatakse, kuidas oleks mängida Odéonis.
1990Teater saab “Euroopa teatri” nimetuse. Sellega tekib ka vastutus edendada teatrikunsti kogu Euroopas, kutsudes oma lavale mandri kõige olulisemaid truppe ja lavastajaid.Kehtivad paralleelselt Teatriühingu preemiad ja vabariiklikud preemiad.
2000ndadOdéonist on kujunenud Euroopa teatrimaastiku üks defineerijaid. Oma lavastustega esinevad siin ennekõike kunstiliselt avangardsed ning ühiskonnakriitilised teatrid.Teatripreemiate arv kasvab üle 40.