17.10.2002, 00:00
Nobeli konjunktuuriauhind
Nobeli auhinnavõitjate üle arutajad pole suutnud ära
imestada, miks ei antud preemiat ometi Lev Tolstoile. Kuidas võisid
auhindajad küll nii konjunktuursed olla, et lõid suure venelase
moralistlikku võitlevust kartma ja eelistasid tänaseks unustatud
kirjanikke?
Kui 1991. aastal oodati preemiat Jaan Krossile, arvas
vanameister ise, et tema ðansi rikkus asjaolu, et eestlase auhindamine meie
iseseisvumise valgel oleks tundunud poliitiliselt liiga konjunktuurne.
Pärast tänavust preemiate jagamist tundub mulle, et asi oli pigem
vastupidi: eestlasele preemia andmine poleks olnud piisavalt konjunktuurne,
eestlased ei läinud (ega lähe) maailmale lihtsalt piisavalt
korda.
Tänavuselt Cannes’i filmifestivalilt sai Kuldpalmi Poolast
pärit juut Roman Polanski – kuuldavasti nõrga ja rutiinse
holokaustifilmi eest. Nobeli kirjanduspreemia sai meie tõlkijatele
üsna tundmatu Ungari juut Imre Kertesz, endine Auschwitzi vang ja
holokausti kirjeldaja. USA ametimehed on meile mõista andnud, meie
Nato-liikmelisus on sama kaugel kui meie riiklik holokaustipäev.
Nobeli
rahupreemia andmisel Jimmy Carterile – kes suutis oma presidentuuri ajal
rahumeelset välispoliitikat viljelda – rõhutasid otsuse langetajad,
et see pole kriitika president Bushi aadressil, aga kommentaatorid leidsid, et
kindlasti on. Kas tõesti jagatakse Nobeli preemiaid ainult selleks, et
suhestuda USA poliitiliste doktriinidega?
Tõesti kahju, et meie
hulgas pole enam Uku Masingut, ainsat teadaolevat eestlast, kes Saksa
okupatsiooni ajal juuti varjanud ning kellel on ka Iisraelis
holokaustimemoriaalil nimeline mälestuskivi. Temal oleks nüüd
Nobeli auhinnale lootust.