Nobeli konjunktuuriauhind

Nobeli auhinnavõitjate üle arutajad pole suutnud ära imestada, miks ei antud preemiat ometi Lev Tolstoile. Kuidas võisid auhindajad küll nii konjunktuursed olla, et lõid suure venelase moralistlikku võitlevust kartma ja eelistasid tänaseks unustatud kirjanikke?

Kui 1991. aastal oodati preemiat Jaan Krossile, arvas vanameister ise, et tema ðansi rikkus asjaolu, et eestlase auhindamine meie iseseisvumise valgel oleks tundunud poliitiliselt liiga konjunktuurne.

Pärast tänavust preemiate jagamist tundub mulle, et asi oli pigem vastupidi: eestlasele preemia andmine poleks olnud piisavalt konjunktuurne, eestlased ei läinud (ega lähe) maailmale lihtsalt piisavalt korda.

Tänavuselt Cannes’i filmifestivalilt sai Kuldpalmi Poolast pärit juut Roman Polanski – kuuldavasti nõrga ja rutiinse holokaustifilmi eest. Nobeli kirjanduspreemia sai meie tõlkijatele üsna tundmatu Ungari juut Imre Kertesz, endine Auschwitzi vang ja holokausti kirjeldaja. USA ametimehed on meile mõista andnud, meie Nato-liikmelisus on sama kaugel kui meie riiklik holokaustipäev.

Nobeli rahupreemia andmisel Jimmy Carterile – kes suutis oma presidentuuri ajal rahumeelset välispoliitikat viljelda – rõhutasid otsuse langetajad, et see pole kriitika president Bushi aadressil, aga kommentaatorid leidsid, et kindlasti on. Kas tõesti jagatakse Nobeli preemiaid ainult selleks, et suhestuda USA poliitiliste doktriinidega?

Tõesti kahju, et meie hulgas pole enam Uku Masingut, ainsat teadaolevat eestlast, kes Saksa okupatsiooni ajal juuti varjanud ning kellel on ka Iisraelis holokaustimemoriaalil nimeline mälestuskivi. Temal oleks nüüd Nobeli auhinnale lootust.