Nõiajaht väikeses Taani linnakeses
“Jaht” (“Jagten”, 2012)
Režissöör Thomas Vinterberg. Peaosades Mads Mikkelsen, Thomas Bo Larsen jt.
Kinodes Artis, CC Plaza ja Cinamon.
Koos provokatiivse Lars von Trieriga naturaalset kinotegemist propageeriva liikumise Dogme 95 loonud Thomas Vinterbergi “Jahti” (Jagten, 2012) saab mingil määral pidada tema taastulemiseks. Pälvis ta ju “Perekonnapeo” (Festen, 1998) eest palju kiitust, ent järgmised filmid, nagu “Submarino” (2010) ja “Kallis Wendy” (Dear Wendy, 2004) nõnda hinnatud polnud.
“See pole mingi comeback. Need jutud on kohutavad!” ütleb Taanis palju ka teatris näitlev Thomas Bo Larsen veendunult, kui kohtume temaga suvel Karlovy Vary filmifestivalil. “Iga arvustus mainib ka “Perekonnapidu”, ehkki ta on pärast seda teinud veel viis filmi. Paraku jäädakse tema filme alati sellega võrdlema, aga nüüd oleme uue looga platsis!”
Lubamatu vale talumatuid tagajärgi vaatlev “Jaht” märgib aga selgelt Taani kino päikesepoisi uut tulekut: veenev ja valus draama, mis tabab ehk liigagi hästi inimolemuse süngemaid tahke ning näitab, kui keeruline võib olla võimalike seksuaalkuritegude lahkamine. Pole mingi ime, et detsembris pärgas Euroopa filmiakadeemia “Jahi” parima stsenaariumi preemiaga.
Nüüdseks Hollywoodiski kanda kinnitanud Mads Mikkelsen (“Kuninglik armulugu”, 2012, “007: Casino Royale”, 2006) kehastab draamas värskelt lahutatud lasteaiakasvatajat Lucast, keda tema parima sõbra Theo (Thomas Bo Larsen) tütar süüdistab pedofiilses käitumises. See teeb Lucase elu ehtsaks põrguks, tuues kaasa eluohtliku nõiajahi, ning muudab ka ta parima sõbra verivaenlaseks.
“Mul on endal väga häid sõpru, aga kui nad midagi sellist teeksid, lööksin ma nad maha!” toob juba paarkümmend aastat Vinterbergi käe all näidelnud Larsen paralleeli iseenda ja tegelaskuju vahel. Kõlava madala häälega näitleja ei sarnane karvavõrdki kinolinal nähtavaga: “Jahis” on ta vaikne habemik, päriselus aga pigem siledalõualine rokipeer, kes on küll üht-teist näinud, aga mitte räsitud. Väga lõõgastunud olemise ja mõtlemisega mees.
Kuigi näitlemine on Larseni kirg, ei rõõmusta teda miski enam kui mootorrattaga sõitmine. Varem kihutas ta Suzukiga, aga see varastati tal möödunud suve hakul Kopenhaagenis ära. “Motikaga sõitmine on fantastiline, kõige imelisem tunne maailmas. Adrenaliin, autos istumisega võrreldes on õhus tunda looduse hõngu...”
Tõe ja vale eristamine on tänases ühiskonnas saanud kaelamurdvaks ülesandeks – seda usub ka enne näitlejaks saamist muu hulgas koka, tisleri ja sõjaväelasena leiba teeninud Bo Larsen. “Kui üks inimene jääb oma loo juurde ja räägib seda muudkui edasi, siis see aina kosub ja kosub,” arutleb näitleja. “Täiskasvanutest saavad selles filmis lapsed. Nad on lihtsalt rumalad.”
Bo Larsen kohtus lavastaja Thomas Vinterbergiga juba 20 aastat tagasi, kui osales tema hiljem ka Oscarile kandideerinud lühifilmis “Sidste omgang” (1993), ning peab teda väga heaks sõbraks.
“Thomas teab, et ma hindan meie sõprust kõrgelt. Võib-olla andis ta mulle just seepärast Theo, mitte Lucase rolli – sest ma oskaks tänu oma kogemustele kahtlusi välja näidata,” analüüsib näitleja. “See roll oli mulle väga keeruline, sest ma pidin kogu aeg näitlema kõhklust. Mul on õnneks palju häid sõpru, keda olen teadnud sellest ajast, kui olin kolmeaastane. Püüdsin Theo rolli luues sellele mõelda.”
Vinterbergi soovitus oli olnud lihtne: näidata oma kõhklust silmade abil. Larsen seda teebki. Mõtisklevalt, lausa puuriva pilguga.
Kaks Thomast – Vinterberg ja Bo Larsen – on koos teinud mitu filmi. Paari aastakümne jooksul pole tööalaselt nende vahel aga miskit muutunud. Töömetoodika jääb samaks. “Saime selle filmikoolist kaasa. Seal tegid kõik filme palka saamata, sest nad tahtsid saada jala ukse vahele. Filmikooli inimesed on õnnelikud ja me püüame samamoodi teha ka oma järgmisi filme. Näitlejad ei istu ühes nurgas ja meeskond kuskil mujal – tuleb üritada luua väike perekond. Tähtis on, et inimesed ei hakkaks nägelema – kui ka ainult üks inimene seda võtteplatsil teeb, võib seal käärima minna.”
