21.11.2008, 00:00
Nokia või IKEA?
Eesti naaberriikides Soomes ja Rootsis tegutseb kaks suurfirmat, mis on oma
valdkonnas maailma turuliidrid. Nokia on suurim mobiiltelefonide tootja, mis
võttis muu hulgas käibesse SMSi, kui insener Riku Pihkonen 1993.
aastal oma mobiililt esimese sõnumi saatis. IKEA on maailma suurim
mööblitootja, mille disainerid viisid masstootmisse osadest
kokkupandava mööbli, mis mugavalt pakendatult on leidnud tee ka
paljudesse Eesti kodudesse.
Nii Nokia kui IKEA tooted valmistatakse
enamikus füüsiliselt väljaspool firmade sünnimaid, ka
Eestis. Samas tehakse suur osa tootearendusest ja -disainist ära just
Soomes ja Rootsis.
Teisisõnu, mõlemad
ettevõtted ekspordivad oma sünnimaa teadmisi ja loovust, mitte
toorest jõudu, nagu Eesti väikelinnad laulusalmis. Nokia keskendub
kõrgtehnoloogiale, IKEA disainile ja selle tööstuslikele
rakendustele ehk moodsas kõnepruugis loomemajandusele.
Eestis
pole kumbki valdkond võõras, kuid teadlikult või kogemata
näime olevat langetanud liisu ühe kasuks. Alates Lennart Meri
kuulsast väljaütlemisest otsib Eesti oma rahvusvaheliselt
läbilöögivõimelist majandusharu miskipärast just
Eesti Nokia kujul. Nomen est omen, kord väljaöeldu mõjutab
meie mõtlemist, käitumist ja riiklikke rahavooge veel pikka aega.
Infotehnoloogiasektor on kuulutatud Eesti riiklikuks prioriteediks,
loomemajandus aga mitte.
Kuid vaatamata välja kuulutatud
prioriteetidele ja riiklikele investeeringutele IT-sektori arendamiseks ei ole
me Eesti Nokiat veel leidnud. Nüüd, mil transiit, kinnisvara ja muu
käega katsutav majandus kriisis sipleb, võib oma Nokia otsingutele
ainult uut hoogu ennustada. Aga äkki me otsime õiget asja
(majanduse päästeinglit) valest kohast (kõrgtehnoloogiast)?
Ehk on Eesti edu üks võti just loomemajandus, loovate ideede rahaks
muutmine, ja seda ka lennartmerilike märksõnade tasandil? Ehk oleks
asjad täna teisiti, kui Lennart Meri oleks kannustanud meid Eesti Nokia
asemel hoopis Eesti IKEAt otsima.
Üldistatult võib
muidugi kohe ära öelda, et nii Nokia kui ka IKEA leidmine valmis
kujul on lähiajal võimatu. Meenutuseks: Nokia aastakäive on
kaheksa korda suurem kui Eesti riigieelarve. Küll aga võiksime
mõtiskleda, millest üldse koosneb Nokia ja IKEA fenomen ja ehk
sellest midagi õppida. Selleks, et loovates ajudes tekkivaid
mõtteid eksportida, peavad kõigepealt need ajud olemas olema.
Pole põhjust arvata, et Eesti ajud jäävad
põhjanaabritele alla. Küll aga jääb alla meie
haridussüsteem, nii oma ühtluse, käibivate standardite kui
sihipärasuse poolest. Kui Ruhnu põhikoolist võrsuks tulevane
Eesti Jorma Ollila või Ingvar Kamprad, siis tekitaks see furoori, kuna
käibiva arusaama järgi saavad parimad ajud küpseda ainult
eliitkoolides paaril hektaril ümber kerkiva Vabadussamba. Teisalt on
skisofreeniline lähenemine, kus ühe käega investeeritakse
kutsekoolidesse sadu miljoneid kroone, teise käega jäetakse aga
kõrgkoolide tasulise õppe uks kõigile lahti. Kui
jääb alles võimalus ameti õppimise asemel end
ühiskonnale kasutule erialale õppima osta, siis seda ka tehakse,
sest 18aastane ei mõtle ühiskonna, vaid enda seisukohalt. Ja
ülikoolid mõtlevad, kuidas rahaliselt ellu jääda.
Kolmandaks ei ole meie haridussüsteemi läbiva punase niidina sisse
viidud ettevõtlikkust. Loovatele inimestele tuleb õpetada, et
nende loomingul on majanduslik mõõde.
Tulevastele
ettevõtjatele ja ametnikele tuleb õpetada, et lo
ovus ei ole boheemide privileeg, vaid kogu ühiskonna võimalus raha
teenida.
Loomemajandus annab Konjunktuurinstiituudi kolme aasta
taguse uuringu järgi kolm protsenti Eesti SKTst ehk üle viie
miljardi krooni (2005) ja tööd 20 000 inimesele. Seda on arvuliselt
sama palju kui tööjõudu kogu Eesti põllumajanduses
või hotelli- ja restoraniäris. Loomemajandus ei ole
tühipaljas pintseldamine, vaid suur raha. Seesama raha, mida Eestis
näib järjest vähemaks jäävat.
Tööhõive Euroopa loomemajanduses kasvab, samal ajal kui
teistes sektorites pigem kahaneb. Euroopa Liit on kuulutanud loomemajanduse
üheks oma eelisarendatavaks valdkonnaks. Aga kus on Eesti
Põllumajandus-Kaubanduskoja ja Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu
kõrval Eesti Loomemajanduskoda? Me käsitleme jätkuvalt
kultuuri kitsendavas võtmes, kus loojad tekitavad vaimseid
väärtusi, mis suhestuvad rahaga nagu tuli ja vesi. Kultuur on selle
järgi üks osapool vaimu ja (raha) võimu dihhotoomias. Aga
üks ei saa kunagi eksisteerida teiseta. Medicite sügava kaukata ei
oleks maailmal ei Michelangelo ega Leonardo meistritöid, mille najal
suuresti elab kogu tänane Firenze linn.
Maailma ja iseenda
majanduskriisi taustal on Eesti sunnitud tegema reaalseid valikuid, mis
õitsval jõukuse kasvu perioodil jäid ähmaste
teadmistepõhiste arengukavadena sahtlisügavustesse.
Eesti IKEA apoloogiana sõnastan ka üleskutse käivitada
riiklik programm “Loov Eesti / Creative Estonia”, mis asuks
süstemaatiliselt ja kogu loomemajandusvaldkonda ühe tervikuna
nähes arendama Eesti loovate ajude majanduspotentsiaali. Sellised kogu
riiki hõlmavad programmid, mis ärgitavad “tegema oma kirest
karjääri ja ideedest äri”, on olemas juba brittidel. Oleks
mõistlik riiklikul tasandil siduda ajude koolitamine, neis tekkivate
ideede pakendamine ja rahvusvaheline turustamine ühtsesse
väärtusahelasse. Siia alla võiks kuuluda loomemajanduse
tippkeskuste väljaarendamine kõrgkoolide juures, riikliku
katusbrändi “Creative Estonia” loomine ja turundus,
loomeinkubaatorite ja loomemajandusklastrite rajamine ja käigushoid,
ettevõtlusõppe viimine loomeerialade õppekavadesse jne.
Üht-teist ju paljude toredate inimeste poolt juba tehakse. Aga nagu Eesti
Nokia otsimise puhulgi on sõnal suur vägi. Me võiksime
märgistada kogu loomemajandusvaldkonna paari sõnaga, millest
otsustajad aru saavad. Loov Eesti. Muidu jääbki iga loomemajandusega
kokku puutuv inimene teemat üles võttes vaatama vestluspartneri
silmadesse, mis on nii tühjad, nii tühjad.
PS Eesti Nokia
otsingud peavad jätkuma.