Reigo Rosenthal Tiit Blaat / Eesti Ekspress

Reigo Rosenthal (28) on oma noorusele vaatamata juba kindlustanud endale koha eesti ajalooteaduses. Ta on kahtlemata uue põlvkonna silmapaistvamaid ajaloolasi ning teda iseloomustab suur töövõime. Iga paari aasta tagant näeb temalt trükivalgust arhiivimaterjalide põhjal valminud värske uurimus. Kusjuures teemadel, mille uurimine pole kaugeltki kerge.

Esimeseks monograafiaks oli “Loodearmee” aastast 2006. Kuigi Loodearmee arhiiv on suuresti hävinud, ei takistanud see Rosenthali kirjutamast rohkem kui 700-leheküljelist teost. Ta kammis läbi Eesti Riigiarhiivi, otsides kõikvõimalikest teistest fondidest materjale, lisaks töötas läbi sadu raamatuid. Ometi oli see uurimus juhuslik kõrvalepõige. “Lugesin üht vene jutukest Loodearmeest, olid hästi pahad eestlased selles, mõtlesin siis uurida, kuidas asi tegelikult oli,” ütleb Rosenthal. Tõsise olekuga noormehest kumab nakatavat kirge.

Vaid kaks aastat hiljem jõudis raamatupoodidesse Rosenthali järgmine kopsakas monograafia “Laidoner – väejuht”. Laidoneri kui Eesti kõrgeima operatiivjuhi rolli Vabadussõjas analüüsinud raamat jäi paraku samal aastal ilmunud põhjanaabrite ajaloolase Martti Turtola skandaalse Laidoneri-käsitluse varju. Kuigi suuremat tähelepanu väärinuks hoopis Rosenthal.

Värskeim raamat “Sõda pärast rahu” valmis kahasse endise kursusevenna Marko Tamminguga. “See raamat oli Tammingu idee, tema kaasas mind. Esialgu oli plaan lühem raamat teha. Siis aga vaatasin, et materjali on nii palju,” ütleb Rosenthal.

Tamming kirjutas peatüki Nõukogude sõjaväeluure ja Eesti 1920–1924, Rosenthal koostas aga Kaitsepolitsei sama perioodi ajaloo. Kui Tammingu osa mahtus sajakonnale leheküljele, siis Rosenthali töö trükkimiseks läks taas vaja rohkem kui 700 lehekülge. Kas see natuke liiga paks ei ole, küsin kõhklevalt. “Ma armastan pakse raamatuid,” vastab Rosenthal. “Nii lugeda kui ka kirjutada.”

Selle telliskivi valmimiseks kulus veidi üle aasta. Rosenthal töötas enda sõnul 13–14 tundi päevas. “Palju päevi oli selliseidki, kus töötasin arhiivis 4–5 tundi, siis läksin koju, vaatasin läbi, mis arhiivis pildistasin, ja kohe kandsin sisse valmis teksti.”

Tööl Rosenthal ei käi. Ta on vabakutseline ajaloolane, nagu noormees end ise nimetab. “Kuidas sa siis neid raamatuid muidu ikka kirjutad!”

Rosenthal on veendunud, et ta on lahendanud kindral Johan Undi mõrvari saladuse (kindral Unt lasti 1930. aasta aprillis, kui ta oli õhtul teel koju, selja tagant maha). Ta peab seda oma uurimuse üheks olulisemaks avastuseks. Kusjuures see lahendus polnud ei peidetud ega asunud seitsme luku taga.

“Undi mõrvari Robert Johansoni toimik vedeles arhiivis, pealkiri oli peal, kindral Undi mõrva uurimine, kaks toimikut. Ajaloolased on vaadanud seda esimest toimikut, sealt aga ei tule mõrvar välja. Siis on vist selle teise toimiku kõrvale heitnud, et sealt ei tule ilmselt samuti. Aga tuli,” kirjeldab Rosenthal.

Ka selgitab Rosenthal oma uurimuses, miks oli tarvis Viktor Kingissepp pärast tabamist nii ruttu maha lasta. “Et vältida survet Nõukogude Venemaa poolt. Näiteks Eesti kodanike arreteerimist Venemaal, kes oleks siis pantvangi võetud. Kingissepp polnud ju tavalise partei tavaline liider.”

Kingissepa ja teiste juhtumite põhjal loodi Nõukogude ajal kuvand Eesti Vabariigist kui mingist vägivallariigist. Rosenthal esitab selle kõrvale käsitluse, milline oli tegelikult EV võimude poliitika kommunistide suhtes. Ja seda peab ta üheks oma tähtsamaks õnnestumiseks. “Eesti püüdis olla õigusriik, kuigi mõni asi läks ka valesti. Kaitsepolitseis võis esineda vägivalda, nad tapsid kaks kommunisti ära ka. Aga seda ei maksa üle tähtsustada.” Rosenthaliga jääb üle vaid nõustuda, pigem koheldi kommuniste liiga hellalt.

Kui küsin Rosenthalilt tema edasiste plaanide kohta, vastab ta kõhklevalt. “On mingid kavatsused, et äkki teha järg, aga see ei ole kindel.” Selge on aga see, et kui Rosenthal peaks kirjutama Kaitsepolitsei ajaloo aastatest 1925–1940, tuleks see palju paksem kui 700 lehekülge.


Reigo Rosenthal

 Sündinud 1981.
 Lõpetanud Nõmme gümnaasiumi (2000).
 Ajaloomagister (2008), õpib Tartu ülikooli doktorantuuris, töö teemaks Johan Laidoner.
 Avaldanud uurimused “Loodearmee”, “Laidoner – väejuht” ja “Sõda pärast rahu” (koos Marko Tamminguga).
 Vikerraadio saatesarja “Eesti lugu” üks saatejuhte.

Reigo Rosenthal, Marko Tamming
“Sõda pärast rahu”
Kirjastus SE&JS, 2010.

Raamatut “Sõda pärast rahu”, eriti Reigo Rosenthali osa “Kaitsepolitsei 1920–1924”, võib nimetada käsiraamatuks. See sisaldab väga suurel hulgal seni avaldamata faktimaterjali, mida vajaduse korral on tänu nimeregistrile hea ja hõlpus kasutada. Rosenthali kirjutatu on ühtlasi esimene põhjalik käsitlus Kaitsepolitsei algusaastatest.

Teisalt kummutab see lõplikult müüdi Eesti kommunistidest kui mingi kõrge ideaali nimel võidelnuist – tegemist oli relvastatud terroristidega. Kui Rosen­thal kirjutaks KAPO ajaloo lõpuni ehk 1940. aastani, siis võiks me saada kindlasti ühe kõige põhjalikuma käsitluse Eesti omariiklust ähvardanud ohtudest ning sellest, kas ja kui hästi nendega toime tuldi.

Kas töös kasutatud ulatusliku materjali peaaegu täielik äratrükkimine oli Kaitsepolitseist tervikpildi loomisel hädavajalik või mitte, on omaette küsimus. Arvan, et valikust piisanuks küll – faktimassiiv raskendab lugejal sellesama tervikpildi loomist.

Raamatu väikeseks ja õnneks järjes parandatavaks puuduseks on seegi, et kasutatud on peaaegu ainult Eesti arhiivide materjale (erandiks on Soome). Üht-teist võib leida ka Briti Rahvusarhiivist ning ega kõik Venemaa arhiividki pole kinnised. Ja ehk õnnestub koostöös mõne Poola ja Läti ajaloolasega kasutada edaspidi ka nende riikide arhiivides vägagi tõenäoliselt leiduvaid dokumente Eesti kohta.

Marko Tammingu ülesanne kirjutada Nõukogude sõjaväeluurest ja selle tegevusest Eestis oli Rosenthali omast veel raskem, sest säilinud dokumente on meie arhiivides veelgi vähem. Ja Venemaa vastavad arhiivid paraku on suletud. Arhiivimaterjalide lünklikkusele vaatamata on autoril õnnestunud luua arvestatav ülevaade. Ning miks ei võiks Tamming kirjutada edaspidi tervikliku käsitluse Eesti sõjaväeluurest ühes tema liitlaste ja vastaste tegevuse vaatlusega.

Pekka Erelt