Üle kõige armastas homset: Arvamuste, sündmuste, seoste, suhete, ideede, õpetussõnade talletamine tuleviku tarbeks oli juba verinoorel Pansol selge. Ei viin ega naised eksitanud teda lõplikult sellelt missioonilt. teatri- ja muusikamuuseum
Voldemar ­Panso päeva­raamat I
ja
II

Avaldamisvalmis seadnud
Merle Karusoo
. Nõu andnud
Lea Tormis
. Väljaandja Eesti Draamateater, 2007. 370 ja 370 lk.


“Peaks mul elu andma nii palju aega, et saan teostada oma unistuse – kirjutada raamat sellest keerulisest ja rikkast elust, ta täisverelistest tüüpidest, ta ehtsast pulsist, surematust huumorist ja kannatustest, nii nagu ma teda olen näinud Teatrikoolis, Draamateatri päevil ja siin Moskvas.”


Aastanumber on siis 1952, ­
Voldemar Panso
on 32aastane. Režiiõpingud Moskvas GITISes on poole peal. Individualistlik eestlane peab seal oma eelarvamusi kiiresti ümber sättima, kollektiivse ühiseluga harjuma. Tulevane teatrikooli juht tutvub “ääretu kodumaa” põnevate poegade ja tütardega, paneb kõike tähele ja tallele, et seda hiljem teatri- ja kirjatöös ära kasutada. Ja Moskvas on, mida tähele panna.


Algas see päevikupidamine
aga 20 aastat tagasi, kui ekstsentrikust isa Hans väiksele Vollile päeviku kinkis, ja sellest ajast peale on Panso uneaega varastanud ja hariliku pliiatsiga kirglikult üles tähendanud argist ja igavikulist, põgusat ja meelestminevat, palavikulise järjepidevusega, maniakaalse tulevikulesuunatusega. Et mäletaks ja mäletataks.


Nüüd, retrospektiivselt, 30 aastat pärast Panso surma, on need intiimsed ülestähendused erakordselt väärtuslikud saamaks aimu nende keeruliste aastate (1931–1956, hilisemad on “kaotsis”) vaimust. Eriti aga tolle aja teatri vaieldamatute staaride
Pinna, Lauteri, ­Karmi, Kalmeti, Sepa, Baumani, Moori, Põlla, Põldroosi
jpt elust. Kuid sama tähtis on päevaraamatute roll rammusa rahvafolkloori, riigikordade vahetuste ja pealesunnitud tõdede virvarris orienteerumise oskuse üle aegade toomises.


Esialgu on poisikese huviorbiidis ilmavaatlused, koolikoerustükid, linnaskäigud, maailma avardumine ja paisumine. Esimesed “
kiritööd
” (nii on kirjas) valmivad Nõmme ühisgümnaasiumi võistluste tarbeks – imetlusväärne on pubeka püsivus istuda kuu aega kirjutuslaua taga ja luua 75-leheküljeline (sic!) jutustus, kus ta üritas väljendada “natuke pisarajaloolist luulet” ning “jutu romantikasse peita nii palju põnevusi ja põrutavaid juhtumeid, kui mu lapsemeel lubab”. 12aastaselt peab ka oma esimese matusekõne! Lihtsalt olla tulnud tahtmine midagi öelda! Naised nutsid. (Matusekõnesid tuleb Pansol pidada sel ajal küll rohkem kui juubelikõnesid, eks seegi aja märk.)


13aastaselt viskab nalja, et ei tea veel täpselt, kas lähme meremeesteks, “teaatrisse” või pangaröövliteks, ja õpetajagi arvab, et krutskivennal Pansol oleks tsirkuses rohkem publikut. Panso valib teatrikooli. Esialgu kipub ta koomikuks, aga on esirinnas ka tõsisemates rollides. Esimesed arvustused Panso rollidele on valdavalt positiivsed, kuid kiiresti tuleb ka selge äratundmine asjalikust kriitikast ja asjatundmatust. Kasvab enese süvenenud jälgimine. Paisub vabaduseihalus – tõelise Nipernaadina ei kipu ta end ühegi naisterahvaga siduma, kartes paaniliselt oma iseseisvust kaotada. Veedab “amoretseid öid” paljude kaunitaridega. Kuid ruttu saab selgeks, et mööduv ilu ei saa kuidagi vastu anderikkusele – tühised daamid teda ei huvita.


1940. Venelased tulevad sisse
. Vene kord toob uue retoorika ja uued kohustuslikud õppeained, marksismi-leninismi, “dealektika”. Aga noored on sk eptilised redised. Vabas riigis kasvanud. Konservatooriumi juhiks määratakse 23aastane “juudi plika”
Aisen­schmidt
, kes loeb teatrikooli avaaktusel paberilt vigases eesti keeles kõne maha. Panso kirub, et kurat, ei leita siis kedagi, kes keelt oskaks. Loomavagunite reaalsusest põgeneb Panso sõna otseses mõttes teatri kunstilisse reaalsusse. Sõja jalus on peamine mure jääda ellu. Sest nii palju tahaks teha... Saab valge passi, ei mobiliseerita.


Tulevad sakslased, Draamateatri kõrvale sünnitatakse saksakeelne teatritrupp. Panso mängib seal palju, raiskab end lihtsate komöödiate peale. Elu kohta ironiseerib, et üheksa kuu pärast peab tähelepanelikult naisi vaatama – sest kõik semmivad saksa ohvitseridega. “Rahvasuus käib anekdoot, et Tallinnas on veel 2 naist, kellel pole vahekorda saksa sõduritega: Paks Margareeta ja Russalka, kuna
Paks Margareeta
on liiga paks ja
Russalka
on liiga kõrgel” (lk 171, I köide).


Sõja lõpp, nõukogude Eesti algus. Ülesehitustööd, rahanappus, lausjoomine. Nii kiiresti on kõik muutunud, et ei saa enam keegi sotti, keda uskuda, keda usaldada. Inimesed sosistavad. Teatris napib publikut, etendused jäävad ära. Kui viina pole, juuakse tööstuslikku, ja paljast vett sakummiks peale. Suurte segaduste ajal on näitleja, see küüruga, muhuga inimene, eksinud ja üksinda. Haige hingega, kohanemisvõimetu, nostalgiline, “asunik hinge all” põlvkond. Nüüd on vaja ju uutmoodi, sotsialistlikku teatrit tegema hakata, noortel on ajaga kaasas käimine lihtsam. Vana romantilise koolkonna ellujäänud esindajad joovad end Seevaldisse ja vajuvad üksteise järel manalasse. Uus kunst nõudvat aga asjalikkust. Distsipliini.


24aastaselt satub Pansogi
sanatooriumi. Tiisikeride keskel, surijate seltsis tuleb joviaalsele elupõletajale hirm naha vahele. Nii edasi minna ei saa. Palju rabamist ja haltuurat, hõlmad laiali ringi tormamist, aastavahetusel seitse ööd-päeva jutti joomist, kodus ei maganud kordagi. Kõhna, köhib, suitsetab. Depressiivses keskkonnas mõtleb palju elust ja näitlejakutsest. Aeg muutub kalliks. 5. mail 1945 kirjutab palatis nii: “Teatris inimesed kaotavad sisu, olen märganud, või on nii, et neil polegi kunagi sisu olnud ja just need sobivad hästi lavale.”


Valus tõdemus, mis kasvab üle aukartustäratavaks kuulutuseks, et ilma “pritsita”, olgu selleks siis viin või kokaiin, ei suudagi too seest tühi, aga laval hiilgav ja põhjatult sügav näitleja-dekoratsioon püsti püsida, ilma selle “pritsita” läheb ta kolikambrisse või surnuaeda. Sest näitleja loob inimest oma näo järgi, ja “jumala amet on raske”: “Ja ka meie, papist jumalad, oleme vihaga, suure vihaga, nagu kõik jumalad” (lk 324, I köide).


*Pealkiri laenatud
Merle Karusoo
eessõnast, vihje
Goethe
romaanile.

Kõnekaid tsitaate:
  •  “Mehed ostavad iga päev 10 kasti õlut ja joovad öösel maha. [–] Ma küsisin eile õlut Põllalt tegelaste toas ja Põlla ütles, et teatris räägitakse niisugustest asjadest salaja, ei räägita õigemini üldse. Pilgust loetakse, mida teine mõtleb. Teatris on kõike, isegi kokaiini, aga kõik käib salaja.” (lk 133, I köide)

  •  “Viljandis oli üks näitleja, kes jubedalt jõi. Ja ühel niiskel õhtul, kõrtsist väljudes, leidis ta elu tühise olevat, nägi niiskeid munakive linnatuledes läikivat ja – viskas end voogudesse – muidugi pea lõhki.” (lk 257, I köide)

  •  “Uus seltskondlik mäng – “Aumeestemäng”. [–] Seda saab mängida raha peale, viina peale või musi peale jne. Üks tütarlastest on küsitav. Kõik poisid järgemööda kargavad koha peal üles-alla ja küsivad, kummas sääres on, paremas või vasakus? Ütleb tütarlaps õigesti, peab poiss tasuma, ütleb ta valesti, siis tema ise. Aga poiss peab aumees olema, sest egas tütarlaps kobama saa minna.” (lk 292, I köide)

  • (Venelastest) “Öeldakse “laadna”, venitades iseloomulikult pikka a-d. Muide üldse see vokaalide venitamine, selles peitub rahva tunne oma maa suurusest ja avarusest. Miks saksa keel on hakitud ja täpne? Kõigil on mõõdetud napp ruum. Eluruumi suurus mõjutab rahva teadvust.” (lk 184, II köide)

  •  (Moskvast) “Tulin koju öösel kell kolm, toas käib juba hiigla madin: õhus lendab täispuhutud kondoom ja kaks tuba peavad omavahel vollepallivõistlust. Juba käis üheksas geim. See on ühiselamu lõbu.” (lk 228, II köide)

  • “Inimesed kardavad tõtt öelda teineteisele, varjavad endid ja räägivad selja taga. See on kodanlik pärand, õudne ja tappev. [–] Hellitad teist sõnadega, ja kui korra ütled, mis mõtled, järgneb eluaegne tappev viha. No kumb on siis parem!” (lk 221, II köide)

  •  “Miks on suured näitlejad närvilised? Kes tahab sooja anda, peab ise põlema. Ja mida enam soojust ja kiirgamist, seda enam põlemist – kuni kord küttematerjal on otsas – see on näitleja elu. See on see traagika ja ka võlu. Põleda, oma sisemusega soojendada massi.” (lk 180, I köide)

  •  “Aga veel õudsem on see, kui süda kivineb, kui kõik läheb nagu hane selga vesi. Sellel inimesel on vast kerge elada, aga on see siis elu? Tõsi, ta jääb paljudest kannatustest ilma, aga tal pole ka elu suuri rõõme, mis on kogu meie elu pant.” (lk 258, II köide)
Vaata ka:
Eesti Draamateatris Merle Karusoo lavastatud “Voldemari”, mille Panso päevaraamatute põhjal näidendiks kirjutas Andrus Kivirähk. Mängivad Tiit Sukk, Guido Kangur, Taavi Teplenkov, Mari-Liis Lill jpt.

Loe ka:
Voldemar Panso “Portreed minus ja minu ümber”, mis läinud aastal uuesti välja anti. Teatrilegendi ja kõnedemeistri kirjanikuanne avaldub seal erakordselt tähelepaneliku, teravmeelse, üldistusjõulisena, portreteerides teekaaslasi, kes tema ellu sügava jälje jätsid. Ja ei maksa kahelda, et ka vastupidi.

Loe ka:
Reet Neimari koostatud albumit “Sajandi sada sõnalavastust”, kus päevaraamatute paljude kangelastega, Draamateatri ja Estonia näitlejatega on võimalik nägupidi tutvuda.