Kirjutasin möödunud nädalal pika loo, kuidas ja miks minu nooruses koolipidudel kakeldi. Kirjeldatud Mustamäe juhtumiga võrreldes oli see nagu meenutus aadlipreilide pansionaadist – toona jalaga ei löödud, maaslamajat ei pekstud, pärast esimest verd kaotaja lahkus ja teda ei takistatud. Praegu on nii, et politsei soovitab pealtnähtud konflikti mitte sekkuda, vaid politseile teatada, sest muidu võib endal väga halvasti minna. See tähendab, et nn rüütellikkus ei ole enam mehelikkuse mõõdupuu. See, mida varem peeti argpükslikkuseks, on nüüd õigusnorm ja ellujäämise garantii.

Kuri ei saa elus karistatud, kuigi me oma lapsi sellises usus kasvatame. Mõnikord see siiski juhtub, erakordselt jõhkral moel. Sel ajal, kui ma vene sõjaväes teenisin, oli seal äsja tehtud kõvem puhastus „dedovštšina“ asjus. Nooremate pidev piinamine ja ränk peksmine oli olnud elunorm, kuid minu saabumise eel oli toimunud suur üleliiduline puhastusoperatsioon koos jõhkardite vangistamise, kohtuprotsesside ja distsiplinaarpataljoni saatmisega. Nii et kõige hullem oli möödas, aga päris ilma vägivallata ei pääsenud siiski ka mina. Kuid see polnud õnneks selline õuduste öö nagu minu eelkäijatel.

See treenitud kehaga kakleja, kes kõhna noorukit nagu lihunik näkku peksis, teeks seda ka igaühega meist. Vahet pole – mees või naine, ning laste kallal ta on juba harjutanud.

Neid vana kooli tegelasi lasti pärast kaheaastast teenistust koju lausa ühekaupa, teadlikult kiusates. Juhtus nii, et lõpuks jäi järele ainult üks tüüp oma aastakäigust, kes oli tuntud kui eriline noortepiinaja ja sadist. Üksinda kõigi nende seas, kelle peal ta kätt oli proovinud! Tal polnud loota mingit kaitset, sest tema aastakäik oli lahkunud, ka ohvitserid vihkasid teda ja öösiti, nagu seal tavaks, oli kasarm soldatite päralt. Ühel ööl, kui ma noore sõdurina järjekordselt lõputuid kasarmupõrandaid küürisin, oli vanem aastakäik elevil ja käidi „koptjorkas“ ehk majapidamiskambris viina rüüpamas. Toimumas oli midagi erilist.

Siis viidi sinna vana sadist ja hakati teda peksma. Seda tehti aeglaselt ja metoodiliselt, sest kättemaks on magus ja kõik, kes olid tema rusikat tunda saanud, tahtsid oma jao koos intressidega tagasi maksta. Uks oli lahti, sealt kostis öö otsa hoope ja vandumist. Pärast räägiti, et üks tüüp, keda peksmine ei rahuldanud, rebis vanad dressipüksid ribadeks ja saagis ribadega ohvri lahtistes veristes haavades, et teda piinata. Hommikuks oli kõik jälle vagane ja armee jätkas kodumaa kaitsmist.

Mustamäe tühermaa juhtumi juures on mitu olulist asja. Kuigi tegu oli venekeelse noorte jõuguga, öeldakse meile, et me oleme kõik ühed „eestimaalased“. Seega on see isegi ametlikult ka eestlaste probleem. Jõhkardid on nüüd politsei poolt üles leitud ja see on väga hea, sest kaebust ei ole seni keegi esitanud. Nüüd on oluline, et juhtumist saaks nn näidispoomine. Et see ei kaoks ajakirjanduse vaateväljalt, et me näeksime neid tüüpe nägupidi ja nad saaksid karistuse, mida see jõhkrus väärib. Et tekiks tunne, et meid ja meie lapsi kaitstakse Eesti Vabariigi poolt. Sest see treenitud kehaga kakleja, kes kõhna noorukit nagu lihunik näkku peksis, teeks seda igaühega meist. Vahet pole – mees või naine, ning laste kallal ta on juba harjutanud.

Kättemaks ei kuulu inimestele, kuid mul poleks midagi selle vastu, kui ta kinnipidamise ajal paar korda ­ootamatult komistaks ja näoga vastu asfalti kukuks, käed selja taga kinni. Aga samas kardan, et ühiskond näitab jälle oma vedelat poolt – patsutab õlale, leiab mingi haledusparagrahvi ja tüübid jalutavad minema. Parem saagu vanglas kõvasti kere peale. Selliste eest olen ma hea meelega valmis vangide ülalpidamistasu maksma.