Tõsised miinused.

Samas avaldas Sillamaa kartust, et kui festivalid, kontserdid, üritused ööklubides veel kuu võrra ära jäävad, võib siinne muusikaettevõtlus täiesti välja surra.

Karta on, et massi­üritusi pole pikemaltki kui vaid üks kuu. Viroloog Irja Lutsar hindas, et enne sügist ei tule suured üritused kõne alla. Bioeetik ja professor Zeke Emanuel ütles The New York Timesi korraldatud ümarlaual, et tõenäoliselt võivad massisündmused uuesti aset leida alles sügisel 2021. Lutsari stsenaarium on üsna must. Emanueli stsenaarium väga must.

Enda pealt mäletan, et vanuses 15–30 olid kontserdid, festivalid, peod põhilised kohad, kus elu käis. Kus noorus toimus.

Jätame majandusliku kahju kõrvale – ja millised tegevusalad viirusekriisis rahaliselt ei kannataks – ja vaadakem ka asja teist külge. Noori. 15- kuni 30aastaseid inimesi.

Kõigepealt noored artistid. Kui just praegu pidanuks olema aeg, kus toimunuks nende elu esimesed, teised, kolmandad kontserdid või turneed ja need jäävad väga musta stsenaariumi puhul pooleteiseks aastaks ära, võib juhtuda, et nad viskavad mikrofoni, trummid ja pulgad üldse nurka. Motivatsiooni ei ole. Kontsert on koht, kus artist ammutab adrenaliini, taskuraha, saab otsest tagasisidet oma publikult. Seda kõike, mis indu annab – seda pole, seda ei tule. Mis on siis asja mõte?

Jah. Äkki tuleb muusikaelus saak sellest, et noored muusikas pürgijad nokitsevad kodus – arvuti, oma instrumendi, sõnadevihiku taga – ning küpseb ohtralt vaimustavat. Loodame sellele.

Aga need teised noored. Need, kes moodustavad suurürituste publiku. Enda pealt mäletan, et vanuses 15–30 olid kontserdid, festivalid, peod põhilised kohad, kus elu käis. Kus noorus toimus. Kus sain uusi sõpru, kus armusin, kus nautisin, kus kustutasin janu elamuste järele. Väga musta stsenaariumi korral tuleb noorusesse poolteist aastat pikk auk. Tühjus. Jaa-jaa – online-kontserdid, striimivad DJd ja ööklubid. Aga see pole see. See on sotsiaalselt külm.

Ning jah, ma tean, mida nüüd öeldakse. Vene ajal andsid noormehed kaks aastat oma noorusest Nõukogude armeele. Paljud tunnevad inimesi, kelle nooruse lõhkus maailmasõda. Või lähme ajaloos veel kaugemale – ürg­ajal polnud noortel teksapükse, longerot ega stand-up-koomikuid. Aga meenutagem ikkagi enda noorust – kui julm see oli, kui isegi üks nädalavahetus tuli tõelisest elust eemal olla. See kõik laieneb ka muudele aladele – noortele, kes tegutsevad spordis, teatris, kinos...

Pea püsti! Leidke oma mott!