11.07.2008, 00:00
Normandia vabaduse tee
Lääne-Prantsusmaa pakub turistile mõndagi avastamisväärset – lendavast pirnist kuni sõjahaudadeni. Tekst ja fotod Liisa Talving.
Prantsusmaa lääne- ja loodeosas asuvast Normandiast leiab nii
mõndagi vaatamisväärset. Siin on olemas riigi üheks
uhkeimaks paigaks peetav Mont St Michel, äkiliste tõusude ja
mõõnadega mandrist eraldatud saarel kõrguv kirik koos
kloostri ja linnakesega. On maailmakuulus “keskaegne koomiks”,
William Vallutaja sõjaretke lugu pajatav 70 meetri pikkune
Bayeaux’ vaip. On õdus galeriidega pikitud sadamalinnake Honfleur,
mis nii mõnelegi nimekale 18. sajandi kunstnikule mõtteainest ja
inspiratsiooni on pakkunud. Vältimatu külastuspaik on sama linna
kitsaste tänavate vahel pesitsev sürrealist Erik Satie
lõbusaid avastusi pakkuv majamuuseum, kus võib näha
toasuurust lendavat pirni, lae all ringi sõitvaid ülikondi ja valge
toa keskel seisvat valget klaverit, mis ise mobiilihelinatest tuttavat Satie
loomingut mängib. Autosõidu kaugusel asub suur ja kärarikas
sadamalinn Le Havre, mis oma tööstuslikkuses erineb kardinaalselt
romantilisest ettekujutusest, mille lapsepõlves lõi laulujupp
sõnadega “Le Havre’i kuumad ööd”. Pisut
pealinna poole jääb üliõpilaslinn Rouen majesteetliku
gooti katedraali, Jeanne d’Arci hukkamispaiga ning kirjeldamatult
kaasahaarava õhkkonnaga.
Kuid veel on siin midagi, millest
pikalt ei pajata reisiraamatud, ent mida teab une pealt iga (vähemalt)
lääneprantslane – II maailmasõja aegsed
lahinguväljad. D-Day Beaches Inglise kanali ääres, Cherbourgi ja
Le Havre’i vahel on koht, mis omandas tähtsuse pärast 1944.
aasta 6. juunit.
Kõige pikem päev
Sellel päeval 64 aastat tagasi, millest räägib äsja
eesti keeleski ilmunud Cornelius Ryani raamat “Kõige pikem
päev”, maabusid Saksamaa poolt okupeeritud Euroopas
liitlasväed. Kõige arvukamalt olid esindatud Ameerika
Ühendriigid, Suurbritannia ja Kanada. Ühe päeva jooksul
saabus Normandiasse õhu- ja mereteid pidi peagu paarsada tuhat meest
ning tuhandete tonnide kaupa masinaid, relvi ja muud sõjavarustust.
Lahingutegevuses, mida tuntakse ka maailmasõja teise rinde avamise nime
all, kaotas elu ligi 10 000 inimest (sh sakslased, kelle täpsete kaotuste
kohta küll andmed puuduvad) ning purustati ligi 600 asulat, ent
augusti lõpuks oli Pariis vabastatud. 25. augustil
tähistataksegi Prantsusmaal Pariisi vabastamise aastapäeva.
Normandia lahing aga, mida on nimetatud kõigi aegade suurejoonelisimaks
meredessandiks, osutus murranguliseks hetkeks II maailmasõja ajaloos.
Hitleri Saksamaal tuli loovutada Prantsuse ja Belgia alad ning leppida
kaotusega.
Täna kohtab II maailmasõja meenutusi
Normandias sõna otseses mõttes igal sammul. Terve rannik
läänest põhja ja kuni Belgiani välja on täis pikitud
verstaposte, millel ilutseb tõrvik – merest väljuva tule
sümbol. Postide rivi saab alguse D-Day rannast (termin D-Day ehk Day of
Days märgib sõjanduses rünnaku algushetke – Toim.) ja
tähistab “teed vabadusele”.
Rannajoon on
jagatud lõikudeks, millest igaüks nimetatud liitlasvägede
randumispaiga järgi. Sword ja Gold Beach meenutavad briti vägesid,
Juno Beach kanadalasi ning Omaha ja Utah Beach on nime saanud ameeriklastelt.
Kui piirkonda ei rõhuks aastakümnete tagused sündmused ega
meenutaks neid kümned mälestusmärgid ja muuseumid, siis oleks
kindlasti tegemist populaarse suvituspaigaga.
Rannad on pikad,
kaunid ja liivased ning võiksid vabalt konkureerida nii mõnegi
tuntud kuurordiga.
Võimalik, et see suvel nii ka on, e
nt juuni algul, kirjeldatud lahingu aastapäeva ootuses, on meeleolu
mõtlikum.
Langevarjur kirikutornis
Rannikuäärsed linnakesed ja külad on ehitud värviliste
lippudega – austusest liitlasvägede vastu on Prantsusmaa lipule igal
pool lisatud vähemalt brittide, ameeriklaste ja Kanada oma. Pidustuste
puhul on kaugelt kohale sõitnud ka militaarüksusi, kes tavakodanike
harimiseks on keset linnaväljakuid oma tumerohelised telgid püsti
löönud ning üritanud luua võimalikult ehedat II
ilmasõja aegset miljööd. Õnneks küll rahumeelset
– juba kaugele kostab 40ndate mahedat bluusi, saab uudistada
sõjalennukeid ja tanke, imetleda auväärset kogu
meditsiinitarvetest, koolapudelitest ja tubakakarpidest, piiblitest ja
prantsuse-inglise sõjaterminite vestmikest. Võib lugeda
sõdurite kirju koju, peatuda pikemalt sõjatandril tehtud
mustvalgete fotode ja 1944. aasta ajaleheväljalõigete ees ning
vaadata möödunud sündmustest jutustavat filmi. Kõikjal
seisavad abivalmilt mundris mehed, kes huvilistele tehnika toimimist
selgitavad, ning üks purpurse baretiga ameeriklane sõidutab lapsi
sõjamasinatega mööda linna.
Sainte-Mère-Église’i linnakeses ripub kirikutorni otsas
kummist langevarjur, meenutamaks linnale kuulsust toonud päeva, mil
ameeriklane John Steele ebaõnnestunud hüppe tagajärjel torni
rippuma jäi. Pisut propagandamaiguline, aga kohaletulnuile läheb
südamesse.
Kindlasti on külastamist väärt
sõdurite surnuaiad. Neid on siin mitmeid – eraldi sakslastele,
ameeriklastele, inglastele. Prantsuse sõdurid olid enamasti pärit
siitsamast, nii on nemad üldjuhul oma kodukoha kirikuaeda maetud.
Liitlasvägede mehed puhkavad langemispaiga austuseks samuti Prantsusmaa
mullas.
Ameeriklaste surnuaedadest suurim kannab nime
Colleville-sur-Mer ning on ühtlasi tuntuim, sest siin on vändatud
hulk kaadreid filmist “Reamees Ryani päästmine”. Paik
jääb esimese hooga silma põhjaliku turvakontrolli ja suure
mustanahalise, tõsise näoga turvamehe tõttu. Hiljem selgub
küll, et metallidetektor ei tule läbida surnuaeda, vaid ainult
memoriaali pääsemiseks.
Silma hakkavad Ameerikast
pärit õpilashordid. Ju siis on kooliaasta läbi saanud ja ette
võetud klassiekskursioon, mille raames lastele nende vanavanemate jaoks
tähtsaid paiku näidatakse. Iseasi muidugi, kas langenud
sõduritel üldse lapsi oligi, sest paljud neist surid, nagu ristidel
kirjas, napilt kahekümneseks saanuna.
Memoriaalist edasi kulgeb
tee mööda mereranda poolkaarekujulise mälestusmärgini,
mille keskel muskliline mehekuju, peopesad taeva poole. Silme ees, paar
trepiastet allapoole ja purskkaevudest mööda, laiub keset
pügatud pööke ja silutud muruvaipa sadu ja tuhandeid
minimalistlikke valgeid alabasterriste, mille vahel üksikud Taaveti
tähed. Ameeriklased ei ole vastupidi inglastele oma langenud poegade riste
personaalsete epitaafidega kaunistanud. See-eest leiab mõnedelt
hauaküngastelt pooleldi närtsinud erkpunaseid lõikelilli.
Allee lõpus asub kabel, kus üksteisega kõrvuti on altar
kristlastele ja juutidele, ning seina sisse graveeritud kiri: “Think not
only upon their passing, remember the glory of their spirit”. Kabeli ees
istub pinkidel grupp omavahel kihistavaid eri rassidest ameerika
õpilasi, rannaäärt mööda jalutab klassitäis
prantsuse noori.
Päikeseloojangu hakul saabub lipuvarda juurde
pisikese golfiauto tüüpi masinaga kaks mundris naist.
Üks neist urgit
seb välja tagasihoidliku kassettmaki, vajutab selle käima ja kostma
hakkab uhkeldav sõjaväemarss. Nende helide ja auseisaku saatel
vinnatakse lipp alla, pakitakse kokku ja seatakse autokasti uut päeva
ootama. Tee ääres seisab silt “Silence and respect”.