Nõukogude Eestit!Nõukogude Eestit!
Ma ju ennustasin seda trendi juba aastaid tagasi. Et ühel hetkel ei ole meil enam suurt järel inimesi, kes mäletaks eelmise vabariigi aega; ja see paratamatult vajalik vanaema ja vanaisa või lihtsalt autoriteetse mäletaja roll läheb nõukaaegsete kätte. Nüüd on see hetk lähedal, veel on oma teistsuguses maailmas veedetud lapsepõlve ja nooruse mäletajaid, aga see pole enam see.
Ja üldise konservatiivsuse tõusuga kaasneb süvenev ENSV-nostalgia, mis pole igatsus Vana Tooma lambikese, Žiguli õlle või “Reklaamiklubi” järele. Nüüd on see palju poliitilisem ja totaalsem lähenemine, mille kandjaiks pole ammu enam ainult nõukaajal oma parimad aastad veetnud pensionärid; neid võib ju ikka mõista. Kahtlustan, et oma nõuka-kogemuse puudumine võib anda sellel maailmapildile kandepinda ka noorte hulgas.
Üks pensionärist talupidaja kirjutab eelmises Kesknädalas: “Kirusime kommuniste kui okupeeriva riigi käsilasi, nägemata nendes suurepäraseid majandusjuhte ja väsimatuid hoolitsejaid rahva heaolu eest. Olime väga ebaõiglased.
Alles nüüd, masuajal, oskame näha ja hinnata ENSV sotsialistliku majanduse üleolekut ja inimlikkust, võrreldes praeguse Eesti Vabariigi röövkapitalismiga. Sellepärast ei antagi praegustes Eesti koolides noorsoole edasi tõtt rahva elust ENSV-s.
Meile, keda vastutustundetud meediakääbikud on eksitanud lausalise valepropagandaga, tuleb anda võimalus asendada röövkapitalism Eesti Vabariigis sotsialismiga või riigi poolt kontrollitava sotsiaalse turumajandusega.”
Manifestilaadne tekst, eks? Sovetlik kantseliit samas. Ma ei taha üldse öelda, et ENSVs elu ei olnud, et ei tehtud tööd, armastatud, söödud, joodud või oldud rõõmsad. Aga selle põlvkonna üks osa ei ole kunagi aru saanud, mis võiks olla vabaduse mõte. Mis on praeguse Eesti mõte peale selle, et suitsuvorsti saaks süüa. Mida tähendab arusaamine, et loomulikult hindab inimene elu headust oma parimate aastate järgi.
ENSV-ihalus pole ka mingi näide vasakpoolsuse tagasitulekust. ENSV-ihalus on pigem nostalgiline igatsus lihtsa rahvapärasuse ja näilise võrdsuse järele. Maailma järele, mis tugineks madalaimale keskmise ühisnimetajale ja millega hakkamasaamine ei nõuaks selles elajalt erilisi pingutusi. Suure Venna juhitud riigi järele, kus poleks ootamatusi ega elu keerukamaks tegevat infoküllust.
Hitleri-aegse Saksa heaolu headusest rääkimine on umbes sama hea. Ja sama nürimeelne. Ikkagi, hallpead austades ja kulupead kummardades kuula kõigepealt tema mõtted ära…
