Nõukogude naine ja ­mütoloogiline kangelane

Kuidas nõukogude vene kunstis naist kujutati? Jüri Kuuskemaa vaatas vastavateemalist näitust Piiteris ja jagab siin oma vaimustust.

Näitus “Nõukogude Venus” ­Peterburi Vene Muuseumis.

Mis kerkib mällu, kui teemaks vene naise ilu? Kunstisõbral küllap koguni kolm revolutsioonieelset seisuslikku kaunidusekehastust. Maalija Boriss Kustodijevi rikkaliku samovarilaua taga istuvad kohevad ja õhetavvalged kaupmeheemandad, kes ei tohtinud olla kõhnad, sest nende meestest oleks pahasti arvatud: näljarotid niisugused, ei suuda isegi oma naist toita! Teiseks Avram Arhipovi lõkendavapõsksed ja punariidelised, animaalsest elujõust lausa pakatavad külanaised. Kolmandaks: Mir iskusstva kunstnikurühma “kirsiaialikult” nostalgilised kahvatud aadlidaamid, nukralt meenutamas haihtuvaid hiilgeaegu ja otsekui halvatuna peatselt algava punapööbli ajastu õuduste eelaimusest.

Vene punapööre pidi naise vabastama aristokraatide ja kapitalistide rõhumisest, kuid üritas teda vabastada ka naiselikkuse ikkest, sundides mehesarnasena “progressiivsete proletaarsete naistöötajatae masside” hulka. Kohustades tegema füüsiliselt kõige raskemaid töid võrdselt meestega. Au sisse tõsteti naistraktoriste, -lendureid, -kombainereid, -treialeid, kompressori või mõne muu tehnilise abivahendiga (olgu või labidas!) rügavaid naisi. Uue võimu ideaalkujude hulka arvati ka nahkkuue ja püstolikabuuriga naiskomissarid, tribüünidelt särasilmselt seltsimeeste Lenini ja Stalini juhiseid ülistavad agitaatorid, deputaadid ja partokraadid. Au pälvisid üksikud nõukogude intelligentsigi esindajad, nagu õpetajannad, kes aitasid likvideerida kirjaoskamatust, õpetasid lapsukestele maailmarevolutsiooni võitu kõigi progressiivsete rahvaste kõige geniaalsema juhi füürerdamisel, peale selle natuke lugemist, kirjutamist ja rehkendamist. Kajastamist leidsid ka mõned ühiskondlikud vähemused, nagu kehakultuurlased, küülikukasvatajad ja teised.

Naise kujutamine väljaspool sotsialismi ja kommunismi ülesehitamise funktsiooni jäi väljapoole sotsialistliku realismi piire. Naise esitamine meelelisena, looduslikus alastiolekus, piirnes ortodoksses nõukogude kunstis pornograafiaga ega olnud soovitav. Seevastu kõlbas väga hästi näidata naistöölisi ja kolhoositare riietatuna sellisetesse kirsadesse-puhvaikadesse-presentpükstesse, mille varjust naisus vaevalt aimatav või sootuks haihtunud.

Eeltoodut mäletades olin äsjasel Peterburi-reisil täiesti jahmunud, nähes Vene Muuseumi reklaamis teadet, et Benois’ korpuses on avatud näitus “Nõukogude Venus”, vene keeli “Sovetskaja Venera”. Pealkiri, mille üks pool näib automaatselt välistavat teist. Sest milliseid naisjumalaid on nõukogude režiim tundnud Leninist Brežnevini? Mistahes jumalad ja religioon olevat “­oopium rahvale”.

Ent võta näpust! Osutub, et ofitsiaal­se kunsti sees ja taustal on Venes läbi punaverise poolsajandi ning järgnenud stagnahalluse kümnendite ikka hulgi leidunud kunstnikke, kes on naist naisena näha tahtnud, näinud ja kujutanud. Või kes on isegi pärast sotsialistliku realismi rangide kaelapanemist toonud nõukogude kunsti salakaubana kaasa naiseliku naisuse, mis kreeka-rooma maailmast alguse saanud ja läbi aegade kestnud, kiriklikust pärispatuneedusest ja nõukogude pornograafiavärava kitsusest hoolimata.

Näitus “Nõukogude Venus” on koostatud niihästi paraja eneseirooniaga kui ka lähtudes teesist, et poliitilised režiimid ei suuda takistada naistel olla võluvad, koketsed, kütkestavad, ahvatlevad, peibutavad, hurmavad, ihaldus- ja imetlemisväärsed. E ga ka meestel seda märgata ning tahta jäädvustada. Näitusele tagab tüseda kunstilise taseme asjaolu, et ekspositsiooni on võetud revolutsioonieelsete vene suurmeistrite, sealhulgas avangardistide punaaegseid töid. Varasemat, sajandihaku “hea tsaariaja” vaimsust kannavad edasi Boriss Kustodijev ja Pjotr Kontšalovski, “Ruutu soldati” mehed Ilja Maškov ja Aristarh Lentulov, revolutsiooniga vallandunud kunstiuuendusi radikaalmodernistid Kasimir Malevitš, Aleksandr Rodtšenko. Nõukogude ajal esilekerkinud staaridest on siin Sergei Gerassimov, Vassili Šuhhajev, Aleksandr Deineka, Vera Muhhina, Aleksandr Samohvalov ja trobikond teisi kuni kaheksakümnendateni välja. Meie omadest on kampa võetud kaunis naisakt Olev Subbilt, eesti kunstnike töid nõukogude ajast leidub nii Vene muuseumis kui ka Tretjakovi galeriis.

Tõeliselt heade kunstnike tõeliselt heade tööde kõrval on tänapäeva vaataja silmis ka täiesti totakalt mõjuvaid poliitplakateid, groteskseid ja üle­ideologiseeritud maale ning kujusid. Üllataval kombel võimendab näituse üks poolus teist. Aimub, et ka kõige ideologiseeritumatel kümnenditel ei õnnestunud vene kunsti täielikult ikestada. Üsna palju sellest, mida näidatakse nüüd, ei jõudnud omal ajal näitustele, vaikiti maha või pälvis ametlikku halvustamist.

Nõukogude “põrandaalustest” oli meeldiv näitusel kohata Mihhail Šemjakinit, kes omal ajal enne Pariisi pagemist Eestis “õhuaugu” leidis.

Osa esitatust – eriti skulptuuris – on oma vaimsuses rahvusülene, võiks pärineda mitte venelaste, vaid mõne prantslase või kas või meie Voldemar Melliku töökojast. Näitusel on hulgi pilte ja kujusid, mis esitavad naist euroopalike kunstikaanonite kohaselt kui Issanda või looduse kauneimat loomingut. Milles on igavikulise naiseilu ja – kes tahab, see ka näeb! – jumaliku sädeme vastupeegeldusi. Tõepoolest, Venuse või vähemasti tema kaaskondlaste väärilisi naisi on olnud ka Nõukogude Liidus!

Vahest eriti särava pildisarjaga on esindatud Aleksandr Samohvalov (1894–1971). Tema 1930. aastate kangelannadeks on tarmukad ja tugevad noored naised, kes võrdse innuga rabavad nii tööd kui sporti teha, olles kord topitud jubedatesse vattidesse, teisal esinevad sportlikes trikoodes, mõnel pool (ja mitte ainult saunas!) on pool- või täispaljad. Etüüdides maalile “Elurõõm” on kunstnik koguni esitanud niisama loosklevaid, mittemidagitegemisega hõivatud naisi ja tüdrukuid, mis nõukoguliku aktiivsusega kokku ei taha käia. Seda “pattu” on ta lunastanud võrratute kubujussidena, ent entusiastlikena esitatud töölisnaiste kujutistega. Nende riidepuntraid vaadates meenub tahtmatult pärimus prantsuse lauljast Yves Montand’ist, kes 1950. aastatel Moskvas esinemas käies olevat usinasti nõukogude naistepesu kokku ostnud ja teinud sellest Pariisis näituse “Ka sellises pesus naisi võib armastada!”.

Ent teemad “Naine kui armuke”, “Mehe ja naise armastus” on siivsale nõukogude kunstile ikka tundunud pornograafiana. Pole need teemad esindatud ka näitusel “Nõukogude Venus”.

Pesuehtne nõukogude naine oli ju vaid ühiskondlik, peaaegu sootu olevus, kes teenis riiki ja süsteemi. Ehk nagu meie Rein Ristlaan Eesti Nõukogude kunstnikke õpetas: “Kõige ülevam missioon on kommunismi ülesehitamine.” Armatsemine oli seevastu kerglane, ebasoovitav tegevus. Armats emise vilja – emadust – siiski võis, kuigi sekundaarse teemana käsitleda. Oma aja ideaalsete lahenduste hulka kuulub “trikoovooru” sobiv plakat (M. Nesterenko, 1932), millel noor kena kehakultuurlasest emme kannab õlal pojukest, kes lehvitab punalippu Kremli taustal.

Ülepea kuuluvad sporditeemalised plakatid, maalid ja skulptuurid inimlikuma, leebema sotsrealismi kilda. Omaette pärliks on Aleksandr Samohvalovi “Pärast jooksukrossi” (1934–35), millel noor kaunitar, trussikud rebadel, rinnad paljad, pühib endalt kiirustades käterätiga higi, valmis edasi tormama, kuhu aga partei kutsub.

Isevärki žanriks nõukogude plakatikunstis, milles kommunistlik paatos liigne, oli ohutustehnika teema. Kohaseks näiteks on “Ära roni mööda vigaseid purdeid!” (V. Surjaninov, 1938) korve kandvate külatüdrukutega, kellest üks on kraavi kukkumas.

Nõukogude aja lõpust, mil ideoloogiline surve kunstile Venemaalgi raugema hakkas, on terve hulk toredaid töid, milles on vormimänge, etendatud naiivsust ja irooniatki. Arkadi Petrov parodeerib klassikaliste pikutavate Venuste esitamist vanas kunstis (“Kaunitar”, 1980). Ei puudu koguni vene vaste meie Juhan Smuuli kohtlaselt ülbele “Polkovniku lesele” (Ninel Boguševskaja kipskuju “Julietta”, 1976).

Lisalõbu vaatajaile pakuvad kaks monitori, mis näitavad kehakultuurlaste paraade Punasel väljakul, moedemonstratsiooni, misanstseene kipsis käega mehe (Juri Nikulini osatäitmises) võrgutamisest kergemeelse naisterahva poolt etc.

Kui te juhtute lähiajal Peterburi, minge ilmtingimata vaatama “Nõukogude Venust”. Te ei kahetse! Lõbu ja nauding garanteeritud!