Nõukogude-nostalgia Soomes
Aastatuhande vahetuse aegu oli Soome äärmusvasakpoolsus - nimetagem seda stalinismiks, kommunismiks või soomepäraselt taistolaste liikumiseks (endise kommunistide juhi Taisto Sinisalo järgi) - välja surnud. Nii see vähemalt näis. Kommunistlik partei on säilinud tänini, aga see on vaikne ja märkamatu ning elab avalikkuses üheainsa esindaja kaudu. Komparteist pärast N Liidu kokkuvarisemist irdunud Vasakliit võttis uue suuna demokraatliku ja vabameelse, mõõdukat turumajandust ning läänelikku heoluriiki edendava uueaegse vasakliikumisena. Karismaatilise ja igati mittekommunistliku juhi Suvi-Anne Siimese käe all propageeris partei moodsaid liberaalseid väärtusi, nagu naiste võrdõiguslikkust ja kaasavat kodanikeühiskonda.
N Liitu ei nutetud avalikult taga, sellest eemalduti ka poliitilise kaardi vasakserval. Nõukogude propagandat meenutav retoorika "kapitalismi likvideerimisest" vaikis mõneks ajaks. Vasakpoolsed rääkisid globaalsest raha võimust teiste sõnadega ja tihti õigustatult, kaitsti demokraatiat, mitte sotsialismi, trotsiti "uusliberalismi" ja nõuti üleüldist õiglust. Demokraatia kaitsmiseks rahvusvahelise oligarhia eest loodi rahvusvahelise Attac-liikumise rakuke. Totalitaristilike iidolite kummardamisest ei rääkinud keegi.
21. sajandi edenemine on aga näidanud, et uinunud stalinism polnudki lõplikult surnud. Ebamäärane "uusliberalism" osutus vasakliikumisele libedaks vastaseks.
Maailmamajanduses on globaliseerumiskriitilise liikumise eesmärkidest - vaesuse vähendamine ja ilmastiku soojenemise pidurdamine - saanud üsna kiirelt globaliseerumise ametliku agenda osa. Nii on ka vasakliikumine uute vaenlaste otsingul leidnud üles vanad saatanlikud vastased, USA ja Iisraeli, ja sellega seoses ka pahimatest pahima: kapitalismi. Ja nüüd ei mõelda selle all teatud maksu- või majanduspoliitikat, vaid turumajandust kui sellist - ning seega ka läänelikku demokraatiat.
Nüüd, kui N Liidu kokkuvarisemise ehmatusest ollakse üle saanud ning ka Venemaa kogub kaotatud jõudu, on jälle lubatud põlata läänelikku kapitalismi kui sellist ja toetada "midagi muud".
Paar kuud tagasi sattusin vestlema end kommunistiks nimetava isikuga, kes oli veendunud, et see kapitalismi "majanduslik vägivald", mille all tema on Soomes pidanud kannatama, on hullem mis tahes nõukogude režiimi teostatud vägivallast. Soome ilmalike vabamõtlejate ajakirjas Vapaa Ajattelija (4/2007) pahandab jurist Kalevi Hölttä, et keegi julgeb kommunismi fašismiga võrrelda. Ta ülistab kommunismi õiglast ideed ning süüdistab N Liidu "triivimises ebademokraatlikus suunas" lääne vägivaldset ja karmi survet vastloodud ideaalriigile. Fašistlike riikide näitena toob ta seevastu Eesti, kelle "30. aastate üheparteisüsteem oli nii fašistlik, kui agraarmaa võib olla". Hölttä unustab lisada, et tollane pooldiktatuur keelas Eestis muuhulgas ka natsiparteid.
Käesoleva aastakümne teine pool on toonud Soomes muidki üllatusi. Talvel 2006 Soomet esindanud sotsiaaldemokraat Mikko Elo ei nõustunud alla kirjutama Euroopa Nõukogu resolutsioonile kommunismi kuritegude hukkamõistu kohta, nimetades seda parempoolseks propagandaks. Kevadel 2007 lahkus Vasakliidu populaarne juht Suvi-Anne Siimes poliitikast, öeldes, et tema katsed stalinismi parteist välja juurida osutusid ebaõnnestunuks. Sama aasta sügisel avaldas rühm Soome avaliku elu tegelasi, sealhulgas tuntud ja tunnustatud poliitikuid ja intellektuaale, soovi püstidada Helsingisse Lenini kuju. Lenin olevat ikkagi selle hea ja õige kommunismi isa ning lisaks see lahke mees, kes kinkis Soomele iseseisvuse. Kui äsja toodi Helsingi Lenini parki ajutiselt Lenini ausammas, soovis enamik Helsingin Sanomate sellekohasele küsitlusele vastanuist kuju parki alles jätta.
Koos kommunismi salongikõlblikkuse taastumisega on teatud ringkondades taas põlu alla sattunud "kodanlik natsionalism" ning ausse tõusnud Venemaa kui N Liidu moraalne järglane, kes on oma jeltsinliku röövkapitalismi perioodist õnnelikult üle saanud. Mõned raevukamad uusvasakpoolsed on tembeldanud "äärmusnatsionalismiks" igasugused katsed väikerahvuste kultuure elus hoida, olgu jutt soome-ugri keelte kaitsest Venemaal või riigipiiride ja rahvusriikide olemasolust üleüldse. Varem mõõdukast Attaci Sotsiaalfoorumist on saanud erinevate demokraatiavastaste äärmuslaste kohtumispaik.
Sel taustal on hakanud Soomes ilmuma Eesti ajaloo uustõlgendusi, mis sarnaselt "roosade" Lääne ühiskonnateadlaste samalaadsete üllitistega mujal Ida-Euroopas tembeldavad Balti riikide okupatsiooni ajalooliseks müüdiks, mille peamine ülesanne on kohaliku natsionalismi õhutamine. Eestis ei jäänud loomulikult märkamata, et eriti vilka fantaasialennuga kirjutaja Leena Hietanen nimetab praegust Eestit fašistlikuks apartheidirežiimiks ning ülistab otse nõukogude korda. Samas on ajaloolaste jõul käivitunud arutelu selle üle, kas Eesti ikka okupeeriti vägisi või astus N Liitu vabatahtlikult või andsid Eesti reeturlikud juhid maa lihtsalt käest ära. Arutelu kinnitab soomlaste veendumust, et nemad oskavad eestlastest paremini - nii enne kui ka nüüd - idanaabriga toime tulla.
Mitte kõik ühiskondliku arutelu omapärad ei viita otse uusstalinismile. Tõelistel uusstalinismi ilmingutel on rahva hulgas suhteliselt vähe tuge. Kuid siiski, avalik Lääne-vastasus on saavutanud taas staatuse, mida veel kümme aastat tagasi poleks osanud oodata. Lõpuks koosneb ju tänane ühiskondlik-poliitiline eliit peamiselt 70. aastate tudengitest, kellest paljud kuulusid taistolaste hulka. Mõned neist on selgelt vanadest vaadetest lahti öelnud, teised aga ehk vaikides revolutsioonile uusi võimalusi oodanud.
Helsingi Ülikooli politoloogiaosakond korraldab sel õppeaastal juba teise suurejoonelise rahvusvahelise külalisseminari kapitalismi kokkuvarisemise teemal. Esimese külaliseks oli sotsioloog Immanuel Wallerstein, juunis oodatakse poliitkirjanikku Naomi Kleini, kel pole küll akadeemilist kraadi, kuid on seda tugevam veendumus, et "kapitalism" on süüdi kõigis maailma hädades ja et sotsialistlik Ida-Saksamaa sündis rahva tõelise tahte tulemusena. Huvitav väitlus ülikoolis on alati teretulnud, kuid akadeemilise objektiivsuse nõuet arvestades paneb imestama, et kapitalismi lõplikud kukutajad on viimastel aegadel olnud siinsete ühiskonnateadlaste a i n s a d avalikult reklaamitud väliskülalised.
Samuti pole tähtsusetu, et Leena Hietaneni iseensesest mittetõsiseltvõetava Eesti-vastase ja nõukogudemeelse propagandapamfleti andis välja prestiižne kirjastus WSOY - samal ajal kui Soome publik ikka veel ootab tõlkeid Anne Applebaumi raamatust "Gulag" või Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese esseekogumikust "Eesti jõudmine", mis on mitmetes teistes keeltes ilmunud juba mõni aeg tagasi ning mis võiksid soomlastelegi huvi pakkuda, kui kord lähiajalugu on avaliku arutelu keskmes. Mitmed Soome lehed, sealjuures tuntud seltskonnaleht Apu ja maa suurim rootsikeelne ajaleht Hufvudstadsbladet toetasid üheselt Hietaneni teese ning süüdistasid Eestit ja eestlasi nii apartheidis, ELi ja Venemaa suhete rikkumises kui ka mõrvamõtetes Hietaneni vastu. Kuna WSOY "Barrikaadi"-nimeline sari alles algas Hietaneni pamfletiga, võib sealt oodata veel muudki huvitavat - sarja toimetajad kaitsevad pamfleti okupatsioonimüüdi-teooriat samuti igal võimalusel.
Tähendab, uusstalinism pole Soomes päris nii marginaalne, kui üldise poliitilise kliima ja tavainimeste enamiku arvamuse taustal võiks oletada. See hingitseb ja otsib uusi avaldumisvorme paigus, kus taistolased end varemgi hästi tundsid: ülikoolides, kultuuriringkondades, maailmaparanduslikes rahu ja õigluse liikumistes. Kui labaselt stiilipuhast nõukogudenostalgiat kuulebb endiselt vaid üksikute fanaatikute suust, siis Lääne- ja demokraatiavastase retoorika ilmnemisvorme tekib üha uusi, olgu jutt Hiina ja Venemaa "teistsugusest demokraatiast", suurrahvaste uusimperialismi õigustavast riigipiirideta "multikultuursusest" või noorte mõtlejate silmis endiselt (või taas) kogu maailma kurjust esindavast "kapitalismist". Lenin on endiselt meiega, tahame või ei.
