II maailmasõja järgne mõlemal pool raudset eesriiet kujunenud industrialiseerimise olukord, kus linnade elanikkond plahvatuslikult kasvas ja neile tuli eluase leida, sünnitas paneelmagalad, suurte vajaduste ja väheste võimaluste arhitektuuri, mis eriti armastatud pole kuskil. Selle “keerulise pärandi” mõistmine valmistab siiani raskusi, kas või praegu kõikjal loetav Tony Judti sõjajärgse Euroopa ajaloo käsitlus näitab selles küsimuses üles üllatavat lihtsameelsust.


Seminaril oli Slovaki arhitektuuridoktor Henrietta Morav?íková Bratislava 130 000 elanikule kavandatud Petržalka saatuse suhtes väga optimistlik, pealinn buumib ja paneelikate vahele kerkib uusi maju, vanu uuendatakse ning tühje kortereid polegi. Seevastu saksa kunsti­ajaloolane Elke Mittmann näitas Halle-Neustadti näitel, et vanalinna kõrvale rajatud keemiatööstuse paneellinnak pole elujõuline vaatamata läänesaksa miljonitele, mis 1990. aastatel korterite kaasajastamisse pandi, ega tasemel kunstiprojektidele, mida seal hulgi aset on leidnud. Prantsuse DOCOMOMO president Agnes Cailliau avas ilusti Nõukogude mikrorajoonidele eeskujuks olnud grands ensembles’ite kujunemisloo. Göteborgi Linnamuuseumi elukeskkonnaspetsialist, kunstiajaloolane Sanja Peter rääkis oma igapäevatööst elanike ja arendajatega seoses sellega, kuidas Rootsi miljoni korteri ehitamise programmi raames kerkinud piirkondades siiski inimväärset elukeskkonda hoida. Esinesid ka Tampere ülikooli insenerid Jussi Mattila ja ­Saija Varjonen, kes on kuulsad selle poolest, et nad oskavad betoonipragude hingeelust rääkida nii, et aru saavad mitte ainult arhitektid, kunstiajaloolased ja restauraatorid, vaid ka lihtsurelikud.


Konkreetsemalt Pärnu KEKiga (ehk siis Kolhooside Ehituskontoriga) seonduvat avasid üliõpilastele omaaegne tellija ­Andres Ringo ja looja Toomas Rein, linnaarhitekt Karri Tiigisoon ja muinsuskaitseinspektor Nele Rent. Selliselt varustatuna hakati uurima olukorda, kus omaaegne maaehitajate endale rajatud oaas on elitaarsuse kaotanud ja tasapisi sulandumas ülejäänud linna. Kui ­KEKi pika maja korterid olid nõuka ajal 9. Mai omadest selgelt paremad, siis kõrgemate hoolduskulude tõttu enam mitte. KEKi-aegne elanike raudvara on küll tugeva identiteediga, kuid meenutab aegu, mil probleemide tekkides tulid KEKi mehed ja kõik sai tasuta korda. Seevastu uuemal ajal sinna korteri ostnutel pole probleeme olukorra parandamiseks laenude võtmisega.


Kogu ala jätab poolikuse ja lõpetamatuse tunde. Seal, kus telgede ristudes nägi Toomas Rein 1973 ette 16korruselise tornelamu, all poed ja teenindus, haigutab tühimik autode müügiplatsiga. Samas nuiab kohalik ärimees Elmar Lepp oma tornelamu ehitusluba vanalinna kaitsevööndisse. Linnaarhitekt aga rääkis munitsipaalkorterite torni võimalusest. Kui Pärnu saab Tallinna poolt uue sissesõidu, mis möödub KEKist, kas kulub siis üks maamärk seal ära?


Teisalt ringtee laiendamine uhkeks via Baltica’ks lahutab KEKi linnaku kaks poolt veelgi rohkem.


Kas on sisetänavate ristmikku mõtet rajada ärisid, kui üle tee on piimakombinaadi varemete asemele kerkimas hiiglaslik Port Artur 3?


Eriti nukker oli leppida tõdemusega, et Kaevu tänava l&otil de;pp oma uue, kuid täiesti lameda hoonestusega on tunginud KEKi alale, kuhu Ell Väärtnõul oli omal ajal silmapaistev planeering täiesti olemas. Üks ilmetu ridaelamu lõikab lausa läbi lasteaia järgse risttelje, kuhu oli ette nähtud spordihoone. Kui raske peab olema sellises sigamajas kogu aeg musta südametunnistusega elada. See, et Pärnu linn ei suutnud maade tagastamise järel KEKi arhitektuurselt väljapaistvaid planeerimispõhimõtteid siin säilitada, on Eesti omavalitsuste kinnisvaraporno ilmekamaid näiteid.


Oleks muinsuskaitse õigel ajal ­aktiivne olnud, võinuks ju Kaevu tänava lõppu kujuneda täiesti kvaliteetne elukeskkond ja kinnisvara hinnad võinuksid olla palju kõrgemad. Ühe Väärtnõu valeva madaltiheda elamu vanemas osas värvis omanik hiljuti roheliseks ja kollaseks. Ilmselt sai ta isegi oma käkist aru, sest maja on müügis. Samas jokutab Muinsuskaitseamet KEKi linnaku kui erakordse arhitektuurisaavutuse ja sotsiaalse eksperimendi kaitse alla võtmisega juba aastaid. Mis sest, et kõik väliseksperdid olid seda meelt, et tegu on üleeuroopalise tähtsusega objektiga. Näiteks Cailliau arvas, et muinsuskaitse peaks kindlasti Kuldses Kodus omandama ühe korteri, mis hakkaks tööle metoodilise nõuande keskusena, et inimesed, kes tahavad nüüd oma 1990ndatel ära rikutud kortereid restaureerima hakata, saaksid sealt abi.


Üliõpilaste väljapakutud enam kui põnevaid ideid saab näha Pärnu kolledžis, pärast aga Kuldse kodu pikas koridoris ja EKA restaureerimisosakonnas Tallinnas Suur-Kloostri tänaval. Selliste õpikodade üks eesmärk on ka arhitektide, kunstiajaloolaste ja restaureerijate vahele silla ehitamine, sest elus tuleb neil edaspidi ikka koos inimeste heaks töötada.


Sokrates IP üritust toetasid Kultuurkapital ja Pärnu linnavalitsus.