Neil polnud justkui plaanis “suureks kasvada”. Nad tegid oma põhilised asjad ära kiiresti, siis kordasid neid ja jätsid lõpuks 1998. aastal järele, justkui oleksid surnud punkti taha kinni kiilunud. Ei tundunud, nagu oleks neil jäänud alles mingeid võlgu, mingeid vajadusi ennast tuleviku tarbeks selgitada (ja näiteks kas või vabandada nu-metal’i eellaseks olemise pärast). Laulusolist Mike Patton saatis oma erinevate sooloprojektide kaudu aja jooksul pigem signaale, et rokkmuusika oma sirgjoonelisemates vormides tegelikult ei huvita teda enam. Aga kui FNM arvult seitsmendale albumile ikkagi lõpuks sõna anda, siis on ootamatu, kui tugeva haardega on too taastutvust alustav käepigistus, kui tihedalt mahub kihistusi veidi vähem kui 40 minuti sisse.

Ava- ja nimilaul hingab lähedalt justkui mõni Nick Cave’i 1980. aastate leinamarssidest ja lunastab end siis melodramaatilise rokkpaatosega, milles on natuke souli, ehkki jahedas, distantseeritud serveeringus. “Sunny Side Up” ja “Cone Of Shame” mängivad samasuguste teravmeelselt üles ehitatud kontrastide peal. Igasuguseid seoseid võib seal õigustatult meelde tulla – Tom Waits, Captain Beefheart, Ry Cooder, Morricone... Aga nad lähevad mööda, sest bänd lahendab kõik elegantselt ja täpselt, ilma liigse kirglikkuseta, voolujoonelisteks lihvitud vokaalpartiidesse. Ehk vaid avasingel “Motherfucker” paneb selle flow natuke seisma ja pole kindel, kas õigetel põhjustel – selles laias joones, millega Patton laulab fraasi “Hello motherfucker”, on midagi koomilist. Teisalt jälle kannavad nad selle välja.

“Sol Invictuse” teisel poolel tundub bändi professionaalne läige siin ja seal juba natuke ebapiisav – õhuke ska-visand “Rise Of The Fall” või puhkuse võtnud Iggy Popi lõtvusega sündinud “Black Friday” on allpool siinset keskmist taset. Aga veel tuleb tasakaalu huvides rääkida plaadi kõrghetkedest ja minu jaoks on need siinsed kaks juhtivat metal-kompositsiooni “Superhero” ja “Separation Anxiety”. Teine neist ehk polegi esimesel kuulamisel nagu korralik laul, pigem justkui intensiivsest rütmist ja gootilikust viirastusvaimust vaevatud hüsteeriahoog. Alles hiljem saab detailide täpsest paigutusest aru. Esimene jällegi on erakordne juba kas või selle poolest, mida teevad koos ja eraldi ja teineteise kiuste kitarrist Jon Hudson ja pianist Roddy Bottum. (Ma tõesti panen nüüd oma arvustamise ajutiselt kinni ja lihtsalt kuulan veel.)

Tegelikult, kui järele mõelda, siis pole kumbki neist lugudest päriselt, ohtlikult agressiivne. See, mis tundub agressioonina, on pigem disaini, mitte tooreste tunnete küsimus. Ja üleüldse on see kogu uue plaadi tunnusjoon – FNM on siin taassündinud tehnilises, mitte aga hingelises plaanis. Nad oskavad kõike, mida teha tahavad, ja tahavad ka enam-vähem kõike. “Sol Invictus” on rikas ja hirmutavalt intelligentne, kuid samas mitte eriti “elevil” ja enesele järge ootav rokkplaat.