Rannapi suvetuurina tuntuks saanud üritusel ei olnud Rannapil lava peal seekord ülitähtsat rolli, põhiline jäi ilsmelt lava taha idee väljamõtlemise, organiseerimistöö ja seadete tegemise tasemele. Väga ägedaid klaverisoolosid ei olnud ja Rannapi üksikud laulujörisemised jätaks pigem tähelepanuta, sest nagu juba mu vanaisa ütles: "No klaverit klimberdada mõistab, aga ega ta'p pole miski laulumees." Aga võib-olla oli hoopis eelmisesse kontseridipaika ununenud kuldne ülikond põhjuseks, miks Reinu sära seekord lavalt kaugele ei jõudnud.

Kolmandik kontserti oli Lasteekraani Muusikastuudio rõõmus trillerdamine. Tore muidugi, kui lapsed ilusasti laulavad. Ott Arderi vaimukad sõnad ei jõudnud kahjuks alati publikuni. Rein Rannapi seaded olid mõne loo kõlale ühtteist põnevat, kohati heliliselt mõnusalt ärevusttekitavat juurde andnud, aga muidu siiski - lihtsalt lastelaulude kontsert!

Ülejäänud pooleteist tunni peamine märksõna oli Ruja. Ott Arder käis koguni enne kontserti ringi ja kutsus inimesi Ruja kontserdile. Ruja elluärkamise tunnistajaks olla siiski ei õnnestunud. Rujat fännimise perioodi läbi elamata söandan siiski arvata, et praegused versioonid olid vanadest märksa kehvemad. Arranžeeringud olid hoogsad, lihtsad, tänapäevased... aga pealiskaudsed. Kus on Rannap, kes istus klaveri taha ja läks seal lihtsalt heas mõttes hulluks, uuris ja kaevas ühe loo sees, kuni sellest sai veel vähegi vett välja pigistada? Ehk on praeguste seadete puhul ka see viga, et Ruja-aegsed "päris" lood on ka lihtsalt raadiokuulamisega niivõrd kuulmises sees, et iga muu, eriti nii kiirelt ja hoogsalt esitatu lihtsalt ei jõua ühe korraga sügavamale.

Maarja-Liis IlusMarko Matvere ja Jassi Zahharov laulavad muidugi suurepäraselt. Zahharov oli aga ehk veidi liig ooperlik: ja Ruja lauludega kaasneva mässumeelse vaimsusega ei sobi ooperlik poos kohe sugugi. Taustabänd oli väga hea, aga ega neil kiiretempolisel kontserdil aega soolodega särada ei antud. Mängimise rõõmu ja easy olekut hoovas nii neilt kui kõigilt teistelt laval aga küll täiesti piiramatult.

Täiesti arusaamatuks jäi aga taidluskollektiiv Maatütred. Naha-rahvariide-imitatsiooniga minikostüümides üliaktiivselt tantsuliigutusi vehkivad kuus neiut laulsid kõrihäälega nii, et kohati valus kuulata. Eeskujuks ilmselt Soomest pärit ja meilgi mitmel korral menukalt esinenud folki kaasajastav Värttina, aga tulemuseks hoopis alla Kirile Loo taset folgiplikade bänd.

Argo Aadli ei saanud seekord tulla, nii et väidetavalt kõige palaganlikum osa kontserdist jääb Kuressaares nägemata.

Reklaamis lubati rokilikumat kontserti kui eelmistel aastatel. Võrreldes varasemate folgi- ja klassikatöötlustega, mis Rannapil kahtlemata stiilipuhtamalt ja isikupärasemalt välja tulid, oli kindlasti tempo kõrgem ja volüümi juures. Aga tänapäevasest rokist on siiski asi kaugel ja tantsima-hüppama kipuvad vaid lava taga olevad lasteekraani tüdrukud.

Lisalugude saamiseks rahvas tõuseb plaksutama - nagu viimasel ajal pea igal üritusel kombeks saanud, hoolimata vahepealsete aplauside loidusest.

Ja järgmisel päeval loen netist ometi valdavalt vaimustunud kommentaare.