Eesti Nukuteatri selle talve vaieldamatu kassahitt on Janno Põldma lavastus "Lepatriinude jõulud". 45minutilist etendust mängitakse suisa viis korda (!) päevas ning enamik kohti on kas reserveeritud või välja müüdud. Pole ka ime, sest ka lugemisest võõrdunud tänapäeva lapsevanemale (à la Jüri Mõis) peaks lepatriinude seiklused joonisfilmist tuttavad olema. Armunud ujedad mardikad Mia (Laura Nõlvak) ja Tim (Taavi Tõnisson) satuvad koos kuusega inimeste juurde. Koduteed otsides kohtuvad nad kõiksugu tegelastega, nagu trenditundliku kärbse, end koeraks pidava koerakirbu ning külmikus maasikaid püüdvate kalastajatega. Lõpuks aitab jõuluvana nad koju tagasi.

Uutmisena toimetavad lähemal "päris" näitlejad ning taamal nukud. Efektsust lisavad Heiki Ernitsa kavandatud lustlikud kostüümid ning dekoratsioonid. Kuigi tegu on tõeliselt toreda algupärase vaatemänguga ning suurepäraste osatäitmistega, jääb mul ikkagi kripeldama seda sorti bränditud maailma pealetung. Lepatriinud, põrsas Limpa, kutsu Lotte - kõik hirmus toredad ja armsad - seiklevad kõikjal: teatris ja telekas, kõrrejoogil ja värviraamatus. Kuigi reklaamist tuttavate tegelastega on lihtsam last näiteks kinno tarida, siis kas ei muuda see kunsti üheülbalisemaks ning igavamaks? Rahvuskehandi seisukohast on aga siiski tore, et nukuteatrit väisavad seekord kodumaised käolehmad, mitte aga teletupsud, Harry Potter või põrsas Babe.

Veidi varem hakkas Nukuteater mängima Helle Laasi "Tsuhh, tsuhh, tsuhhi...". Lisaks autorile teevad tükis näitlejatest kaasa Are Uder ja Riho Tammert. Lavastus tugineb tuttavale rongisõidu laulule, mida ei esitata, küll aga sumisevad mesilased "Kes aias" viisi. Seega oleks tänuväärne titadele (sest just nendele on see spektaakel mõeldud) neid laule enne meelde tuletada. Sarnaselt näiteks "Pöial-Liisi" ning Laasi "Ise, ise ka!" traksipükstes põssa seiklustega on seegi näidend ilma erilise kulminatsioonita rahulik, kuid lõbus teekond, mille peale enamik mudilasi šokeeritult nutma ei hakka (sest rong lõpuks kraavi ei sõida).

Pontsakas part ajab alul rongi taga ja istub lõpus vagunisse. Peatuste nimesid ütleb veider õunauss, kelle lavale tulek kõik saalisolijad rõkkama ajab. Poole tunni jooksul peatub rong Kukekülas, Seakülas, Kassikülas, Koerakülas ja Mesikülas. Koer tahab kondiga vagunisse trügida, siga mahub napilt uksest sisse, kassid mängivad peitust.

Kas vagade tekstide pärast või kindla peale välja minnes on mitmed Eesti teatrid jõuluajal panuse teinud Hans Christian Andersenile. Nii mängitakse VAT Teatris "Väikest Merineitsit", Eesti Draamateatris etendub "Tinasõdur, baleriin ja siga", Vanemuises "Lumekuninganna". Omamaistest taiestest väärib vahest kõige rohkem esile tõstmist Endla teatris etenduv Eva Koffi "Sabaga täht", kus värskelt mõjub nii tekst kui ka sündmuste käik.

Ehkki jääb mulje, et aastalõpu pööraste graafikutega teatrites suurt kunsti ei sünni, kuid vähem rikutud ja siiram publik ehk siis põnnid tahavad kindlasti tagasi tulla. Ja mitte aasta pärast, vaid kas või homme. Kui ainult pileti saaks.

Mis mujal uudist

Eesti Draamateater:

"Tinasõdur, baleriin ja siga". Anderseni muinasjuttudel põhineva ja Mati Undi poolt kokku kirjutatud loo on lavale seadnud Ingo Normet ning mängivad-laulavad lavakunstikooli XXIII lennu õpilased. Lavastus on mõeldud lastele vanuses 6-66 aastat.

Rakvere Teater:

"Lumumm". Andres Noormetsa allegoorilise näitemängu Masinast ja Vanast ja Peategelasest on lavale seadnud Peeter Rästas, abiks kunstnik Mihkel Ehala ja videokunstnik Taavi Varm. Osades Anneli Rahkema, Marin Mägi, Margus Stalte, Peeter Jakobi jt.
Samuti on Rakvere teatri kavas südamlik lugu poisist, kes püüab oma elu viimased päevad elada nii, nagu oleks iga päev aasta pikk. "Oscar ja Roosamamma" peaosades mängivad Üllar Saaremäe ja Ines Aru, ning selle lavastusega sõidetakse mööda Eestit ringi.

Rahvusooper Estonia:

"Maria, Joosep ja inglike". Headusest ja soojusest ja hoolimisest jutustava muusikalise jõululoo libreto pärineb Martin Lindmani sulest, laulutekstid Neeme Kuningalt, lavastus Tõnu Tammelt. Mängitakse Estonia Kammersaalis, ei jää tulemata ka jõuluvana.

Ugala teater:

"End-Sa-Pese". Kornei Tšukovski järgi tõid selle lavale Jaanika Juhanson ja Kaspar Jancis. Laulusõnad Contralt. Mängivad Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna 5., 6. ja 7. lennu üliõpilased. Lõbus ja värvikas fantaasialugu poisist, kellele seep oli vastik ja pesemine piin. Jõululaupäeval aga ei kannata tema asjad enam mustust välja ning põgenevad.

Linnateater:

Jaanus Rohumaa korraldatud teatrifestivalil "Talveöö unenägu" (28.-30. detsembrini) näeb ka tükke, mis tehtud lastele. Kogeda saab keldi jutuvestmistraditsioone, esitavad Néillidh Mulligan ja Vincent Woods (Iirmaa).

Vanemuine:

"Lumekuninganna". Olav Ehala muusikale loodud lavastus lastele Anderseni samanimelise muinasjutu ainetel. Libreto autor Leelo Tungal, lavastaja Andres Dvinjaninov. Osades Martin Kõiv, Laura Peterson, Liisi Koikson, Alo Kurvits, Merle Jääger jt.

Endla Teater:

"Sabaga täht". Eva Koffi kihvtide dialoogide ja kirju seltskonnaga lastenäidend sündis esmalt oma lapse lasteaiarühma jõulumänguna - nõnda sai iga laps olla see, kes ta tahtis olla - tiiger, jääkaru, mesilane või lillehaldjas. Hiljem kirjutas Koff loo pisut ümber ja Endla lavale kohandas näidendi Andres Noormets. Endlas on avatud ka AHHAA-keskuse Täheriik.

Kuressaare teater ja VAT Teater:

"Väike Merineitsi". Aare Toikka lavastatud Anderseni-muinasjutus on peaosades Garmen Tabor, Janek Joost ja Rivo Laasi. Legendaarse loo armastusest jutustab vaatajale üks imelik mustkunstnikupaar. Sihtgrupp: kõik muinajutuvestjad ja kuulajad kel vanust enam kui kuus aastat.

Kanuti Gildi Saal:

"Uneskõndijad". Omatsirkuse juhi Kaja Kanni käe all jõuab jõulu järel lavale ilus, kummastav, irooniline, humoorikas lugu inimestest, kes on natuke "ära". Nad tantsivad, kukuvad, kiiguvad, ronivad, püüavad, lendavad, hüppavad, žongleerivad. Kanuti Saalis, 28.-30. detsembrini.

Koostas Margit Tõnson