Eesti Ekspressi toimetus Tiit Blaat

„Ükski nutikas inimene ei lähe kunagi poliitikasse,“ ütles muusik ja helilooja Frank Zappa (1940–1993). Ta võiks tänagi olla meiega (s.t koos progressiivse inimkonnaga) ja meid oma muusikaga rõõmustada, kui eesnäärme vähk poleks teda ebaõiglaselt vara, vaid 53aastaselt ära viinud. Hiljuti avaldas muusikaajakiri MOJO ühe tema seni avaldamata intervjuu, mis pärineb BBC arhiivist ja tehti 1991. aastal, kaks aastat enne Zappa lahkumist.

Frank Zappa teadagi oli küünik, kuid valgustatud küünik. Oma muusikas käsitles ta poliitikuid ja poliitikat üsna tihti ning alati halastamatus võtmes. Mainitud intervjuus küsis ajakirjanik Pete ­Frame: „Kas sinu küüniline suhtumine poliitikutesse on aastate jooksul aina tugevnenud?“

Zappa vastas: „Kindlasti. Enamik neist ei mõtle kunagi inimestele, keda nad esindavad. Igas riigis on nutikaid inimesi (smart people); häda on selles, et mitte keegi nendest nutikatest inimestest ei lähe kunagi poliitikasse. Mis tõenäoliselt tõestabki ju seda, et nad on nutikad. Järelikult need inimesed, kes satuvad maailmas valitud ametnike geenivaramusse, on tõeliselt hirmuäratavad isendid.“

„Rumalus on universumi ehitusplokk, seda on rohkem kui vesinikku.“

Valimiseelsetel päevadel kuuleme aina rohkem lugusid inimestest, kes on „läinud“ poliitikasse. Nii mõnigi erakonnajuht räägib meedias kavalalt silma pilgutades: „Ja see ei olegi veel kõik! Meil on veel põnevaid nimesid tagavaraks, kellest kuulete lähipäevadel!“ Nagu oleks valimised mingi pidusöök, kus lauale tassitud priske põrsas paneb valijatel ila tilkuma – oo, ah see ka kandideerib! Kui priske ja mahlane, see väärib kindlasti valimist! Nämma!

Muidugi on kogu see tolategemine alandav ja nutikate inimeste jaoks naeruväärne. Nagu need rohelised, sinised ja punased plakatid tänavatel, kus jagatakse mõttetuid ja täitmatuid lubadusi, nagu „Õiglane riik kõigile!“. Ei ole kõigile õiglast riiki ega saagi olema, see peaks isegi vähenutikatele selge olema. Aga näe – lubavad siiski!

Või siis erakond, mis mingi trikiga ei suuda valimiskünnist ületada, valib endale „peaministrikandidaadi“ ja teavitab sellest uhkelt meediat. Halloo! Kusjuures nn peaministrikandidaat on oma erialal väga lugupeetud ja tark inimene. Aga on siis vaja sellist tsirkust teha? Kuhu nutikus korraga kadus?

Brexiti-saaga Suurbritannias on ausammas inimlikule rumalusele ja suutmatusele süveneda; Donald Trump on blokeerinud oma idée fixe’i elluviimise ettekäändel USA valitsuse tegevuse; Eesti200 soovib eestlasi ja venelasi ühendada ­kampaaniaga, mis need teineteisest hoopis eemale tõukab. Näiteid võiks tuua lõputult. Miks ometi nii on? Vastust teab Frank Zappa. Ta ei piirdu vaid tagajärje nentimisega, vaid jõuab välja põhialusteni: „Rumalus on universumi ehitusplokk, seda on rohkem kui vesinikku.“