Nüüd on nad tapetud
Kui omal ajal (loe: 15 aastat tagasi) Noorsooteatris Stoppardi menutükki “Rosencrantz ja Guildernstern on surnud” mängima hakati (lavastas Roman Baskin), siis vedasime oma kondid vabatahtlikult mitu korda teatrisse, et seda vaadata. Olime 16-aastased ja see etendus tundus meile kohutavalt diip. Et viimaks ometi mingisugune intelligentne komöödia. Ei olnud üldse popp käia vaatamas lamedaid nalju, pidi kindlasti olema diip. Stoppardi riukalik tekst seda ka oli, 1990 vändati tema stsenaariumi alusel ka film ja see sai Veneetsia filmifestivalil parima stsenaariumi eest Kuldlõvi. Juku-Kalle oli asjast koguni nii vaimustatud, et tegi bändi nimega “Rosencrantz ja Guildenstern on peaaegu surnud.” See viljeles pinkfloidilikke rujasugemetega propellerivungiga laule ja oli populaarsem kui Genialistid, mis alustas samal ajal. Juku bänd on ammu surnud, kuid mälestus kunagisest lemmiketendusest püsib meeles kui Sündmus, just suure tähega. Mõeldes sellele poleks ehk pidanudki Rakvere teatri uuslavastust vaatama minema, sest muljed on kehvad. Mitte just üdini, aga…
Alustaks sellest, mis oli hea. Peategelased Marko Matvere ja Üllar Saaremäe esituses olid head, ei ponnistanud üle, klikkisid päris hästi kokku, tekitasid heasoovliku kaasaelamise, olid mõlemad pisut kohmetud ja kohtlased, aga mitte ülemäära veiderdavad. Absurdi lisas nendele tegelastele kostüüm, mõlemad kandsid trendikat lumivalget golfivormi, rekvisiidiks golfikepid. Neile vastandus kulunud toonidesse riietatud üdini groteskne ja läbitolmunud õukond ning kaarnaparvena must rändnäitlejate punt. Kunstnik Ene-Liis Semperi kostüümid olid küll talle omaselt äärmiselt efektsed (eriti hea oli liigesest lahti tulev käsi), kuid mind kummitas terve etenduse aja mõte – kuskohas ma olen neid samu kostüüme juba varem näinud. Ei saanud lahti tundest, et need on mõnes teises etenduses juba nähtud. Või mõnes filmis. Võrrelda võiks Tarsem Singhi efektse visuaaliga filmiga “The Cell”. Nagu öeldud, kostüüm on suurepärane, kuid uudsuse võlu on vaid golfikostüümides. Mis kostüüme aga toetab, on grimm. Kogu kopitanud õukonna pale on kaetud jämeda krohviga, mis kisub korpa ja pikapeale tegelaste nägudelt maha pudenema hakkab, lisades õukonnale veelgi allakäigu ja kõdunemise hõngu.
Õukond on selles loos ammu surnud, tüübid ronivad välja oma kirjstudest ja nurgatagustest, viirastuslikud, kokkupudenemise äärel ja hullunud. Ülle Lichtfeldti Gertrudi roll on küll väike, kuid ta mängib selle välja suurepäraselt. Ophelia Tiina Mälbergi esituses on siin küll täiesti mõttetu kuju, ta käib mõned korrad lunaatikuna üle lava, vaatab tühjal pilgul kaugusesse ja sellega asi enamvähem piirdub. Kõrvalosadest on eredaim kuju kindlasti rändnäitleja Alfred, Peeter Rästase esituses, kes on justkui sündinud seda osa mängima. Väga meeldiv. Kahjuks ei saa ma kiita Hamleti osas olnud Velvo Välit. Tema Hamlet jäi minu jaoks pinnapealseks, ta oli mõttetu ülbik, kelle armuvalu või hullust ei uskunud ma sekundikski. Ei olnud seda sisemist põlemist kuskilt näha ega tunda, karjus ja hooples kurnatud ja löödud nooruki kohta liiga palju. Tema halb rolliesitus aga kahvatub täiesti katastroofilise mehe, Toomas Suumanni “šedöövri” kõrval. Ma ei usu, et see, mida ta tegi, nii saast rolliesitus, oli taotluslik. Suumanni Näitleja roll ei ole selles tükis teps mitte väike, aga et selle nii halvaks saab mängida, on juba omaette tase. Kas sellele peaks ka publikut leiduma, on juba omaette teema. Oma kõige olulisemat monoloogi esitab see, ma ei taha öelda ta kohta näitleja, mees nii, et pausid on vales kohas ja ta kohe üldse ei saa aru sellest, mis tekst suust välja tuleb. Juhul kui ma olen piisavalt rumal selleks, et niisugust peent huumorit ja taotluslikkust tabada, siis vabandan väga – sel juhul on see nali küll metsa läinud ja ilmne ülepingutus. Suumanni kahjuks peab ütlema, et ta püüdis enamasti asja lahendada sellega, et lihtsalt karjus, kogu tema roll oli ülemängitud, jah see tema tegelane käis närvidele ja oli pateetiline ja täispuhutud. Nagu üks tõeliselt halb näitleja muiste. Kahjuks läks niisuguse rollilahenduse puhul Stoppardi tekst täielikult kaduma ja seda oli lihtsalt valus kuulata-vaadata.
Sama teksti põhjal vändatud filmis on soundtrackiks kasutatud Pink Floydi loomingut, siin on kasutatud Wagneri lamedakskäiatud “Valküüride lendu”. Kulunud nagu õukond, lame nagu lavastus. Hendrik Toompere Jr on lavastajana teinud kindlalt palju paremaid tükke ja see konkreetne lavastus ei kuulu just tema kullafondi. Koht oli küll suurepärane ja seinte jäine hingus puges luudeni, kuid kahjuks etendus ise erutavaid külmavärinaid ei tekitanud. Baskini lavastuses oli mõni koht nii hea, et mõnelgi tuli kananahk selga. Stoppardi komöödiat ei pea ilmtingimata mängima ringi traavides ja täiest kõrist röökides. Seda vaadates ei pea jalamaid naerda röökima, siin on oluline sisemine naer, kerge kihin, mis tuleb sulle hiljem kartuleid mullates või plääžil pikutades meelde, mis innustab ja tiivustab ning omab püsivamat väärtust kui lõuatäis naeru jahedas suveõhtus. Mulle jäi sellest lavastusest kahjuks mulje, et tekst on tapetud lihtsa labasusega. Rosencrantzis ja Guildensternis oli vähekene alles seda peenust, mis mul on esimesest lavastusest meeles, aga kokkuvõttes muutis see asi mind nõutuks. Ja jah, tuli küll matusemeeleolu peale. Õnneks saab koju minnes kavalehelt kasutada rubriiki “Teeme ise matused”. Seegi hea.
Tom Stoppard “Rosencrantz ja Guildernstern on jälle surnud”
Lavastaja Hendrik Toompere jun (Eesti Draamateater), kunstnik Ene-Liis Semper (NO99), osades Marko Matvere, Üllar Saaremäe, Velvo Väli, Toomas Suumann, Ülle Lichtfeldt, Tarvo Sõmer, Peeter Rästas, Tiina Mälberg, Peeter Jakobi jt.
Esietendus Padise kloostris 7. juunil.
