14.06.2007, 00:00
Odav Tarantino ja cool’id plikad
Alar Niineväli teeb sissevaate homsest meilgi suurel ekraanil linastuvasse Tarantino ja Rodriguezi kaksisfilmi “Grindhouse: Surmakindel”.
Termin Grindhouse viitab b-filmi kinodele, mis Ameerikas
60ndatel ja 70ndatel aastatel mängisid seksi ja vägivallaga
rõhutatult üle piiri minevaid exploitation-filme. Neid filme tehti
väga väikese rahaga ning rohkem loomingulise hulluse kui
professionaalsusega.
Grindhouse-kinode eripäraks kujunes ka see, et ühe pileti eest sai näha järjest kahte filmi. Robert Rodriguez ja Quentin Taratnino on lavastajad, kelle loomingu juured on sügavalt pinnases, mille Grindhouse-kinod omal ajal tekitasid. Sealt siis ka semude idee teha auavaldusfilm nähtusele.
Kolmetunnises duubelfilmis “Grindhouse” kohtuvad Robert Rodrigueze lavastatud koomiline zombie-action “Planet Terror” ja Quentin Tarantino autolõhkumisfetišist kantud sarimõrvarilugu “Death Proof”. Ameerika kinokassades kukkus duubelfilm aga õnnetult läbi. Tänapäeva mainstream-publikule ei jõudnud teose idee ilmselt suures osas kohale ning asjale ei aidanud sugugi kaasa ka see, et film startis kinodes lihavõttepühade nädalavahetusel, mis on ameeriklastele traditsiooniliselt kogu perega kinoskäimise aeg. Nii otsustas levitajafirma
Euroopa kinodes, kus duubelfilmi mõiste veelgi tundmatum, tuua teosed ekraanile eraldi.
See-eest on Euroopa versioonid tunduvalt pikemad kui Ameerika kinodes näidatud ühendatud variant. Meie kinoekraanidele esimesena jõudev “Death Proof” on näiteks 27 minutit pikem. Kahjuks pole aga Euroopa versioonidega kaasas nelja libatreilerit, mida Ameerikas ühendatud filmide ette ja vahele näidati. Nendeks on Rodrigueze “Machete”, kus Danny Trejo kehastatud antikangelane toimetab ultraverist kättemaksu, Rob Zombie “Werewolf Women of the S.S.” natside katsest inimhuntidest supersõdureid luua, Edgar Wrighti auavaldus Itaalia horrorfilmidele “Don’t Scream” ja Eli Rothi “Thanksgiving”, mille eeskujuks John Carpenteri “Halloween”.
“Death Proof” on pealtnäha lihtne ja sirgjooneline sarimõrvarilugu. Kaskadöör Mike (Kurt Russell) on üks tõsiselt väärastunud indiviid, kes saab seksuaalse rahulduse noorte ilusate tüdrukute tapmisest. Meetodid, mis ta aga rahulduselaksu kättesaamiseni viivad, on kõike muud kui lihtsad. Võiks koguni väita, et Tarantino on mõelnud välja senise filmiajaloo kõige originaalsema sarimõrvari.
“Death Proof” jaguneb kaheks vaatuseks. Me näeme kaskadöör Mike’i mängimas kahe erineva tüdrukute seltskonnaga. Loo esimene pool näitab, mida Mike teeb ja mis ta tiksuma paneb, ning see on materjal, mille põhjal annaks ilmselt pikki ja põhjalikke analüüse kirjutada. Äkiline teine pool räägib aga sellest, mis saab hundist, kes karistamatuse tundest ülbena läheb tülitama valet sorti punamütsikeste gruppi.
Filmi dialoog on tarantinolikult tihe ning vaimukatest popkultuuriviidetest tulvil. Eriliseks pärliks on Abernathy (Rosario Dawson), Kimi (Tracie Thoms), Lee (Mary Elizabeth Winstead) ja Zoe (Zoe Bell) reservoirdogsilik vestlus kohvikus, mis on filmitud ühe ülipika võttega. Ja mis puutub filmi jaburnaljakat lõpustseeni, siis kuulub see raudselt parimate hulka.
Grindhouse-kinode eripäraks kujunes ka see, et ühe pileti eest sai näha järjest kahte filmi. Robert Rodriguez ja Quentin Taratnino on lavastajad, kelle loomingu juured on sügavalt pinnases, mille Grindhouse-kinod omal ajal tekitasid. Sealt siis ka semude idee teha auavaldusfilm nähtusele.
Kolmetunnises duubelfilmis “Grindhouse” kohtuvad Robert Rodrigueze lavastatud koomiline zombie-action “Planet Terror” ja Quentin Tarantino autolõhkumisfetišist kantud sarimõrvarilugu “Death Proof”. Ameerika kinokassades kukkus duubelfilm aga õnnetult läbi. Tänapäeva mainstream-publikule ei jõudnud teose idee ilmselt suures osas kohale ning asjale ei aidanud sugugi kaasa ka see, et film startis kinodes lihavõttepühade nädalavahetusel, mis on ameeriklastele traditsiooniliselt kogu perega kinoskäimise aeg. Nii otsustas levitajafirma
Euroopa kinodes, kus duubelfilmi mõiste veelgi tundmatum, tuua teosed ekraanile eraldi.
See-eest on Euroopa versioonid tunduvalt pikemad kui Ameerika kinodes näidatud ühendatud variant. Meie kinoekraanidele esimesena jõudev “Death Proof” on näiteks 27 minutit pikem. Kahjuks pole aga Euroopa versioonidega kaasas nelja libatreilerit, mida Ameerikas ühendatud filmide ette ja vahele näidati. Nendeks on Rodrigueze “Machete”, kus Danny Trejo kehastatud antikangelane toimetab ultraverist kättemaksu, Rob Zombie “Werewolf Women of the S.S.” natside katsest inimhuntidest supersõdureid luua, Edgar Wrighti auavaldus Itaalia horrorfilmidele “Don’t Scream” ja Eli Rothi “Thanksgiving”, mille eeskujuks John Carpenteri “Halloween”.
“Death Proof” on pealtnäha lihtne ja sirgjooneline sarimõrvarilugu. Kaskadöör Mike (Kurt Russell) on üks tõsiselt väärastunud indiviid, kes saab seksuaalse rahulduse noorte ilusate tüdrukute tapmisest. Meetodid, mis ta aga rahulduselaksu kättesaamiseni viivad, on kõike muud kui lihtsad. Võiks koguni väita, et Tarantino on mõelnud välja senise filmiajaloo kõige originaalsema sarimõrvari.
“Death Proof” jaguneb kaheks vaatuseks. Me näeme kaskadöör Mike’i mängimas kahe erineva tüdrukute seltskonnaga. Loo esimene pool näitab, mida Mike teeb ja mis ta tiksuma paneb, ning see on materjal, mille põhjal annaks ilmselt pikki ja põhjalikke analüüse kirjutada. Äkiline teine pool räägib aga sellest, mis saab hundist, kes karistamatuse tundest ülbena läheb tülitama valet sorti punamütsikeste gruppi.
Filmi dialoog on tarantinolikult tihe ning vaimukatest popkultuuriviidetest tulvil. Eriliseks pärliks on Abernathy (Rosario Dawson), Kimi (Tracie Thoms), Lee (Mary Elizabeth Winstead) ja Zoe (Zoe Bell) reservoirdogsilik vestlus kohvikus, mis on filmitud ühe ülipika võttega. Ja mis puutub filmi jaburnaljakat lõpustseeni, siis kuulub see raudselt parimate hulka.