“Kallid külastajad! Tungivalt palume teid, ärge peske pissuaaris oma jalanõusid!” loevad suurest hädast nägemise kaotanud silmad käsikirjalist manitsust, kui nägemine väikestviisi taastuma hakkab. Tean ju, et seda suurlinna tavatsetakse kutsuda ka huumori linnaks, ent kohe selline huumor... Muigan. Tähendab, naeran valju häälega, mistõttu võis mõnel sel hetkel ruumis viibinud kaaskannatajal jääda mulje, et Eesti turist on kerge kanepilaksu all. 

Oleme ausad, Odessa bussijaama peldik pole maailmaklassist. Kaugel sellest. Valge räpakavõitu kahhel, nina ärritav kloori-kusehais ja potid, milles lösutavale kakale & pissile on jäänud vesi peale tõmbamata. Kui oled tublisti kannatanud, siis sellest muidugi ei hooli. Aga kui kangest hädast tingitud valu järele annab, võtab peakolus maad kibe äratundmine – olgu fassaadid kui kenad iganes, aga peldikud on siinmail ikka peldikud. Olen seda kogenud tihtipeale Venemaal. Nüüd siis siin, Odessas. 

Eksin. Rängalt eksin. Odessa üllatab mind mõnusate, ütleks, et oivaliste käimlatega. 

Kas olete käinud restoranis-kohvikus nimega Kompot? Ei ole. Käige ära. Rikkalik valik kohapeal käsitsi tehtud pelmeene on üks argument, mõistliku hinnaga õlu, kohv ja muud joogid teiseks ning… käimla. Mõnus tualettruum, mis kujundatud kui hoolika vanaema sahver. Riiulikesed, purgikesed hoidistega ja kardinad ning maitsekalt koduse lahendusega valgustid. Oled seal, ega söandagi suuremalt haisutada. Muide, nii kesktänaval Deribassovskajal kui raudteevaksali lähedal asuv Kompot on ühtviisi väljapeetud ja samas üksjagu erinevad. 

Kohvik-restoran “Bulvar”, mis asub filmist “Soomuslaev Potjomkin” tuttavate treppide lähedal, on kahtlemata nii peen koht, et patt oleks jätta käimata sealses käimlas. Ja mis siin ikka öelda, käimla ei kuku kuidagi ansamblist välja – peen, väljapeetud, dekoreeritud meeldejäävate nipsajakestega. Siiski on Bulvar ikkagi niipalju peen koht, et sinna sööma ma ei jäänud. Küll aga Datšasse, restorani, mis väidetavalt kuulub kümne Ukraina parima hulka. Datša, kui püüda selgitada sealset miljööd, ongi datša (eesti keeli suvila). Mitte selline Muuga või Mähe stiilis suvila, vaid nagu miski kirjanike-kindralite suursugune suvila kusagil Moskva eeslinnas, kui olete juhtunud nägema. Valjuhääldist, sellisest posti otsa kinnitatud alumiiniumist nõukastiilis ruuporist kostab Utjossov. Täpselt nii nagu vaja – kergelt krabisedes, sahisedes: 

??????, ???? ?? ??????? ?????.

??????, ??? ?????? ?? ????? ????.

??????, ??? ??????, ??? ?? ?????.

???????, ??????, ??? ?? ?????? ??? ??????!  

Olukord nõuab viina ja suupisteid. 

Võtke seeni ja kindlasti midagi, mis tehtud suvikõrvitsast. Datša pole ainus koht, kus tuleb vaimustunult tõdeda – nad siin Odessas teevad suvikõrvitsast imet. Viinaga seoses üks tähelepanek. Kui tellite lihtsalt viina, tuuakse suure tõenäosusega Russkii Standarti, mis hinnalt kallis, aga maitselt mittemidagiütlev. Tellige ikka majaviina, mille maitset on rikastatud meega, pipraga või koguni ürtidega. Jumalik, ütlen ma. 

Ja seepeale üks korralik kannutäis rohuteed meega – oi-jaa. Peatumata pikemalt teiste gastronoomiliste vägitükkide juures, kinnitan (ja mind toetavad mu kolm reisikaaslast), et ses kohas pakutakse Napoleoni kooki, mis, kui koostataks selline üleilmne edetabel, hõivaks rahumeeli koha esikolmikus. 

Datša kemps on mõnna. Rahulik, väheste dekoratsioonidega, ent ometi mõnus. Istud seal, suus kerge ürdiviina mekk, hinges seletamatu kergus, ning kõrvus heliseb ikka seesama Utjossov: “???????, ??????, ??? ?? ?????? ??? ??????!” 

Odessa ooperiteater on see koht maailmas, kus väga odavalt (umbes 100 krooni eest) näeb maailmaklassist (niipalju kui minusugune mõistab seda ­hinnata) ooperit. Näiteks “La ­Traviatat”. ­Maja on viimseni üles vuntsitud – kuld, marmor ja veel kord kuld. Ka kemmerg. Ei ole just lihtne ühel võrdlemisi kasimata maarja­maamehel säärases kohas lihtlabaselt põit tühjendada – aga kus sa pääsed. Kui oled enne etendust võtnud kolm pokaali vahuveini (aga kui üks maksab nii 30 krooni, siis võtad kohe kolm), siis teise ja kolmanda vaatuse vahel ei ole sul sest toretsevast tualettruumist pääsu. 

Restoran Gogol-Mogel teeb kirjandusklassikule tublisti au. Teie, kes te armastate liha, tellige sealne lihavalik köögiviljadega! Kahetsemiseks siin palju ruumi ei jää. Kui, siis vahest seepärast, et liha on palju. Ja kindlasti ärge jätke võtmata selle koha hitt-toodet – koogelmooglit. Lapsepõlv, on ju, tuleb meelde. Täidlane ja magus ning samas nii vahune ja õhuline magustoit. Gogol-Mogeli tualettruum on ootamatu. Ei, sugugi mitte kole ega räpane. See on ootamatu, sest on kaunistatud moodsalt ja noortepäraselt grafitiga. Siit seinalt leiad nii mõnegi hõike mis Odessa noortel hingel. 

Odessa kõige koledam peldik, olgu see tasakaalu mõttes märgitud, oli ühes türklaste kebabipuhvetis. Kuid seal oli õlu poolmuidu. Odessas on õlu üldse poolmuidu. Üle 20 krooni seal korraliku kvaliteediga kesvamärjukese eest maksta ei õnnestunud. Türklaste kohakeses, kus, nagu mainitud, on kaunis räpane peldik, maksis va Tšernigovskoje umbes 10 krooni. 

Dom Piva, kesklinnas Preobraženskii uulitsal asuv legendaarne õllekas, kus paar aastat tagasi sai koos Juku-Kalle Raidiga mõni päev elatud, on ses mõttes stiilipuhas, et on a) iga jumala päev ööpäev läbi lahti ja b) seal on peldik, kus külalised harva potti tabavad. Sirgeks venitatud uksehaak annab tunnistust, et vahel on mõni õllesõber tulekuga hiljaks jäänud. Aga olgem ausad, ega õllekast ei oota peent nipsasjakestega kaunistatud käimlat. Seal on peldik suure P-tähega. Ses mõttes aus.

Jah, Odessa on siiski mõnus, mõtlen.