Õelus ja halastus Hildsheimi lennuväljal
S
See lugu siin on kirja pandud inimese poolt, kes võttis ette sõidu Lääne-Saksamaale, et näha oma lemmikbändi. Bändi, keda ta on viimased tosin aastat raugematu innuga kuulanud. Bändi, kelle sugestiivne muusika ja mitmekihilised laulutekstid on teda ikka ja jälle enda külge naelutanud. Selle ansambli nimi on The Sisters Of Mercy.
Gothic-subkultuur, mis 70ndate lõpu Inglismaal postpungi suurperes ilmavalgust nägi, on pärast vahepealseid paremaid ja halvemaid aegu taas mitmel pool maailmas õitsele puhkenud ning leidnud iseäranis rammusa pinnase Saksamaal. Selle tõestuseks on seal igal aastal toimuvad vastava suunitlusega festivalid, millest suurim “Wave- Gotik-Treffen” Leipzigis. Aga vaevalt, et Sistersit seal kunagi näha saaks. Liiga gothic bändi jaoks, kes on kõigi noorte gootirokkarite jaoks kui mitte isa või vanaisa, siis vähemasti onu.
Ausalt öeldes tekkis mul ka Hildesheimi-nimelise linnakese lennuväljale jõudes (kus kolmandat aastat järjest “M’Era Lunat” korraldatakse) ja musti goth’ide masse nähes hirm ja kartus, et arrogantne ja jäärapäine Von ehk The Sisters Of Mercy laulja Andrew Eldritch siia jõudes kontserti andmata otsa ringi keerab. Sest nii nagu Eldritchi põlglik suhtumine teda imetlevasse subkultuuri, ei ole saladuseks ka Voni konfliktne käitumine.
Esimene esineja kandis nime Zeraphine. Pagana tuttav tundus mulle selle ansambli laulja nägu. Hiljem taipasin, kus ma teda varem olin kohanud – nagu selgus, on Zeraphine välja kasvanud kollektiivist nimega Dreadful Shadows, mida ehk siinmailgi tuntakse. Mäletate seda saksa gothic-bändi, kes tegi mõned aastad tagasi cover’i Tanita Tikarami loost “Twist In My Sobriety”?
Järgmisena tõusis püünele baierlaste The Cascades. Mis masti meestega tegu, oli selge juba kitarristi tätoveeringutest: õlavarrel The Sisters Of Mercy logo, küünarvarrel The Missioni oma. Tegelikult kuulub The Cascades veelgi spetsiifilisemasse usulahku, kui eelneva põhjal võiks arvata: nimelt sinna, kus pühakirjaks Sistersi 87. aasta album “Floodland”, mille kopeerimine on ainumõeldav viis muusikat teha. Ma ei oska seda kuidagi mõistuslikult seletada, et niisuguse fundamentalismi raames sünnib ometi nauditav ja kõike muud kui elutu muusika.
Nick Cave’i väidet, et tuumatalve elavad üle vaid kahte liiki elusolendid – tarakanid ja goth’id –, kinnitas (lisaks publiku hulgas domineerinud krüptielanikele) ilmekalt inglise kollektiiv Nosferatu. Ka muusikaliselt oli tegu klassikalise kitarrigootikaga kõige puhtamal kujul. Kuna maailma pimedamal poolel on see ansambel juba aastaid hästi tuntud, mõjus arusaamatult nende paigutamine väiksele lavale. Aga eks sakslased ise tea, mis nende publikut erutab.
Päris kindlasti erutavad neid sellised ansamblid nagu In Extremo ja Tanzwut. Mõlema jõugu liikmed näevad välja nagu gladiaatorid või keskaegsed rändtsirkuse artistid: suured tursked mehed, mõnel tätoveeringuid rohkem kui riideid. Tehakse mürtsu, raiutakse Rammsteini laadis kitarri, puhutakse torupille või mängitakse päris kummalisi vanaaegseid instrumente. In Extremo kõlas minu kuulmiselundite jaoks liiga metalselt. Tanzwut kasutas seevastu niigi kirevale pillipargile lisaks ka samplereid ja muud elektroonikat, mis tõenäoliselt minu eelistuse nende kasuks kallutaski.
L’ame Immortelle – see on ansambel, mida üks mu sõber nimetab romantiliseks tantsumuusikaks ja saab pahaseks, kui mina ütlen, et tegu on Schwarze Szene Hovery Coveryga.
Inglismaalt pärit synth-pop-duo VNV Nation suutis köita enda külge nii publiku kõrvad kui silmad. Ansambli taustal laiunud suurtel ekraanidel jooksvad videoprojektsioonid meenutasid Fritz Langi filmi “Metropolis” ja suure tõenäosusega mitte juhuslikult. Mehed ise on retrofuturistlikud (nende endi määratlus) maailmaparandajad, kes väljendavad tantsulise masinamuusika saatel inimlikke ideid.
Ja siis ta tuli, esimese päeva viimane esineja – The Sisters Of Mercy. Suits. Palju suitsu. Usun, et sellist suitsulaviini pole rahu ajal veel nähtud. The lights shine clear through the sodium haze, kui neid endid tsiteerida. Ja siis rullus lahti helimüür. Nagu läbi seina ilmusid suitsust välja kitarristid: Motörheadi särgis Chris Sheenan ja vesternikaabuga Adam Pearson. Korraks, nagu läbi nõiutud metsa, vilksatas Tema Ise – pisike blondeeritud peaga Von. Sigaret sõrmede vahel, nagu tal kombeks. Päikseprillid ees, nagu tal alati, sõltumata juuste pikkusest või värvist.
Instrumentaalse poole pealt on Sisters muidugi palju muutunud. Olen ikka pidanud nende kõrgaegadeks aastaid 83–84, mil sündisid lood “Temple Of Love”, “Alice”, “Heartland”, “Gimme Shelter”, “Afterhours” ja “Poison Door” ning aastat 87, mil ilmus suurepärane album “Floodland”. 85. aasta plaat on muidugi ka armas, kõige vähem aga on mulle pakkunud 90. aasta “Vision Thing”. See kontsert kinnitas aga, et alles nüüd, viimastel aastatel on jõutud “Vision Thingi” laad arendada tõeliselt jõulisele ja nauditavale tasemele. Pole oluline, kas niisugust muusikat on õige nimetada enam gothic rock’iks (kuigi samas, miks mitte).
Moderniseeritud psühhedeelsete kitarrikõlade ja vana hea Eldritchi vokaali abil esitati läbilõige ansambli loomingust alates aastast 83 kuni viimase ajani. Kontserdi lõpetas (pärast korduvaid tagasiplaksutamisi) “Vision Thingi” nimilugu, mille ajal Eldritchi kohalolek muutus üsna kahtlaseks: see, kelle hääl üle väljaku kajas, oli publik ja lavalgi polnud muud näha kui suits. Aga polnud ta veel kuhugi läinud. Olles kontserdi käigus korduvalt nii sõna kui teoga väljendanud oma üleolekut publiku suhtes, viskas Von, lisaks varem rahva sekka lennutatud hõõguvale sigaretile ja joogipudelile, sinna ka mikrofonijala. Lisades, et on seda alati teha tahtnud.
Siis oli kontsert korraga läbi. Rohkem nad lavale ei tulnud. “Marian”, mida publik pikalt skandeeris, jäi laulmata. Aga nad olid mind kaks tundi peos hoidnud. Sealjuures nii oskuslikult, et ma ei saa tagantjärele aru, kuidas nas seda tegid. Ja Eldritch ise? Ühel hetkel jalg monitoril, siis sama monitori taga kükakil peidus. Nagu ei pakuks suitsusein ja tumedad prilliklaasid kurja maailma eest veel küllaldaselt varju. Küllap ta, mehike, nautis oma staariksolu ja küllap oli seal tubli annus eneseirooniat. Küllap veel midagi.
Lõplikult leidis kinnitust mu aastatepikkune veendumus, et maailmas on kahte liiki ansambleid – The Sisters Of Mercy ja teised.
Ansambli
The Sisters of Mercy
ametlik ajalugu algab 1980. aastal ilmunud singliga “The Damage Done/Watch/Home Of The Hit-Men”.
Tänase päevani on grupi algkoosseisust alles vaid Eldritch – ansambli liider, laulja ja suurema osa laulutekstide autor. Sellest madala hääletämbri ja terava keelega intelligentsest, arrogantsest ning konfliktsest isikust ka täiesti piisab, et muuta Sisters kordumatuks kultusbändiks.
Esimese täispika albumini – “First And Last And Always” – jõudis The Sisters Of Mercy 1985. aastal.
Tõsised pinged tekkisid kohe pärast debüütalbumi valmimist. Eriti hulluks muutus olukord siis, kui kitarrist Wayne Hussey, kelle kirjutatud muusika sel plaadil domineeris, ja basskitarrist Craig Adams hakkasid nokitsema nime all The Sisterhood, ähvardades võtta kõik Sistersi fännid ja jätta Eldritchile vaid kohustused plaadifirma ees.
Enne kui Hussey & Co jõudis midagi Sisterhoodi nime all plaadile pressida, produtseeris Eldritch ise viie looga minialbumi “Gift”, kus laule esitab projekt nimega The Sisterhood. Tegu oli tehtud ja Husseyl ning Adamsil ei jäänud üle muud kui võtta oma ansamblile uus nimi – The Mission. Elektroonilist ja tumedatoonilist “Sisterhoodi” võib pidada järgmisel – 1987. aastal ilmunud The Sisters Of Mercy plaadi “Floodland” peaprooviks. Tegemist on sugestiivse albumiga, mille kõlapilt hakkas mõjutama kogu gothic rock’i edasist arengut.
Intervjuudes ei kasuta Eldritch kunagi sõna goth, vaid g***. Sisters ise olevat northern pop band. Ja Elvise kohtumine Kierkegaard’i filosoofiaga peale selle.
