Unistava poeedi portree: Dylan Thomas käsitleb oma luules lihtsate sõnadega igavikulisi teemasid. Corbis / Scanpix

Kui meil oleks piibli asemel mõni Dylan Thomase (1914–1953) jutt, näiteks “Puu”, siis teaksime täpselt, et piibel pole väljamõeldis või segu eri autorite ambitsioonidest, vaid tõsilugu, ja kui tahaksime teada, millest see tõsilugu räägib, siis võiksime “Puu” kõrval või all või ka otsas lugeda Thomase “Tõestisündinud lugu”. Ja me võiksime nii joonistada hiigelsuure ringi, mille sees on kõik Thomase ja meie kõigi lood ja laulud, kus on kõik võimalik – kuid mitte enne, kui oleme astunud sammu või paar väljapoole poovast silmusrõngast, kus “naiserüüs Lutsifer kuseb Põduruse põiktänaval aknast alla” (lk 83). Või et meil tekiks tunne, et irvakil uksega teispoolsuspääsla võiks siiski võimalik olla. Ja me ei täna selle eest mitte Dylanit – sealhulgas isegi mitte kauget sugulast Zimmermanni Bobi – ega ka Thomast ennast, vaid keeltesegueelset keelt, millest pajatab “Alguse suunas”. Tõesti, tõesti – suudleme kätt olematul keelel.

“Puu” ei räägi puust, vaid lapsest. Või, jah – Lapsest. Nagu ka “Põlev titt”, vapustav lugu omavere (l)ihapatust, mille sooritamise kohta isa on Jumalalt saanud märguande, aga ka iidsest põletusohvrist, milleks käsu on andnud julm Jumal, nagu ta tegi ka vaese Aabrahamiga, käskides tal tappa oma vaene poeg Iisak. See sõna – vaene – leiab loos paaril korral kasutust, köites enda külge isa, kelle nimi on iseenda kaja (Rhys Rhys), ja tema nimetu “äravahetatud poja”. Hoolimata paralleelidest piibliga ei ammendu “Põleva tite” tähendus jumalasõnaga. Kõik oleks nii ka siis, kui meil Jumal ja tema sõnad puuduksid. Sõnum on pigem panteistlik. Tähendusrikkad on loo viimased laused. “Üks leek katsus tite keelt. “Ihhiiiii,” nuttis põlev titt; valgustatud küngas kajas talle vastu” (lk 51). Tõlkes on see tihedamgi kui originaalis – leek, mis on keel, katsub keelt, mis on leek.

Sarnaselt kõlab ka “Puu”. Kõige esimene puu on leedripuu. Vaid laps saab seda teada. Teabki. Sellest on tehtud ka ristipuu, mille külge ta “hõbedaste naeladega” lööb oma venna(se) idioodi. Või Thomase enda, kes pidas kõiki poeete idiootideks.

Laps – inetu poiss – on tunnistajaks ka eutanaatilises “Tõestisündinud loos”, kus ilus Helen tapab eluaja hinge vaakunud vanaeide ning seejärel aknast välja hüpates ka iseenda. Seda lugedes on tunne, nagu löödaks nuga Jumala südamesse. Hakka ometi uskuma, armas Jumal, või muidu kaotame oma usu meie, inimesed!

Loomulikult on Dylan Thomas eelkõige luuletaja, kes üritab oma usuga nakatada ka proosat, kuulutades: “Me oleme kõik häälekuju kuju hääle metafoorid; kui meid murda, siis teiseneme” (lk 84).

Aga ma arvan, et mitte ükski hääl ei murdu, kui enne pole murdunud või murtud süda ja hing. “Üheteistkümnes loos” leidub ka totaalselt kujundipõhiseid lugusid, kust puuduvad nii tegelased kui tegevus. Kogumikus on need paigutatud lõppu (“Alguse suunas”, “Rännak poolelioleva töö juurest”, “Rännaku proloog”). Neid võiks siis luulena lugeda. Aga miks siis katavad read kogu lehekülge, küsiks muheldes Toomas Liiv, kadunuke. Ja miks tulistavad sõnad umbropsu, justkui hirmul selle ees, et nad kunagi raukadena tagasi suhu tulevad ja ei tunne ära oma noorpõlvekodu?

Piibel ja Shakespeare on kaks kaljut, mille vahel Dylani looming loovib. Kuid see pole mõjuäng, nagu Harold Bloom võinuks väita. Paraku ei kuulunud Thomas (ega ka Edgar Allan Poe) Bloomi kirjanduskaanonisse. Ja hea ongi, sest õndsad on need, kes ei ägise mõjukoorma ja selle ületamispaine all, vaid tunnevad rõõmu röövist, valerahast, mis julgel kasutamisel omaks muutub.

Lugenuks Immanuel Kant mõnd Dylan Thomase lugu, polnuks tal mingit tarvidust pilku tähistaevasse tõsta ja kirjutada “Praktilise mõistuse kriitika”. See äratundmine olnuks all, mitte üleval. “Puus”, “Põlevas tites”, “Tõestisündinud loos”.

Dylan Thomas suri noorelt – murtud südamesse, räsitud hinge. Elu, mida elab tema loodud kirjandus, on ilmselt igavene.


Dylan Thomas

“Üksteist lugu”

Tõlkinud Mathura. Allikaäärne, 2012. 92 lk.