Oh No Ono “Eggs”
Pannes kirja, mida kõike Taani viisiku Oh No Ono muusika meenutab, võibki ringiratast meenutama jääda, kui George Harrisoni kirjutatud biitlite repertuaari juures mitte kinni pidada, aga kõige olulisem on, mil viisil meenutab nende teine album “Eggs” möödunudaastast värsket tuult Empire of the Suni (kes teadagi meenutab ka ise nii mõndagi). Üks kokkupuutepunkt on kindlasti vokaal. Oh No Onol sädiseb see valdavalt sarnases falsetis, mis paiguti päris teravaks ja kuulmekilet kõditavaks muutub. Olulisem aga on, et Oh No Ono “Eggs” – mis ilmus bändi ko dumaal tegelikult eelmisel kevadel, samal ajal kui EOTSi debüüt – proovib õhust kinni püüda umbes-täpselt samasuguseid helgeid, kõrgeid ja perfektse popi meloodiaid. Kui need ilusad viisikesed käes, käsitseb Oh No Ono neid ulja skisofreenilisusega – vs EOTSi lauge, lihtne ja üliklaar produktsioon ning arranžee lased kuhjavad lauludesse kilinat ja kolinat, viiuleid ja pasunaid ja klahvpille, orkastilisi puhanguid vaheldumisi ootamatute suunamuutuste ja tasaste kössitõmbamistega. “Eggs”, ühesõnaga, proovib 50 minutiga välja paugutada kõik, mis orgaanilises, sümfooniaorkestrite ja laulukooride abil valmistatud megaindis viimase kümne aasta jooksul toimunud on. Ja see võplev kaleidoskoop on küllaltki lõbus. 8