Autor Jordi Galceran. Lavastaja Hendrik Toompere jun. Kunstnik Riina Degtjarenko.

Osades Margus Prangel, Jan Uuspõld, Raimo Pass, Harriet Toompere.


Esietendus 30. märtsil Eesti Draamateatri väikses saalis.


Kui keegi tahab arvata, et psühholoogid on monstrumid, kelle eesmärk on inimeste halastamatu peedistamine, siis on “­Grönholmi meetod” just õige tükk vaadata. Kuna te ei saa enne lõpustseeni teada, kes neljast tegelasest psühholoog on (või pole), siis rääkigem üldiselt. Meetodist kui sellisest.


Eesmärk on leida kõrgepalgalisele ja vastutusrikkale ametikohale õige inimene – kvaliteetinimene, nagu on nüüd kombeks öelda.


Juhile on oluline stressitaluvus ja seda siin testitaksegi. Vahendeid valimata, sest kontserni huvid on ülemad kui isiksuse huvi säilitada endas inimlikkus. Kontserni huvide elluviijaks on siinkohal psühholoog, õigem oleks küll tema kohta öelda – eksekuutor.


Siin ruumis mängivad kõik, nii need, kes tahavad töökohta, kui ka need, kelle ülesandeks on koha taotlejat nagu laborirotti hinnata.


Tegemist ei ole aga vahingliku Spiel’iga. Vahingu korraldatud mängud olid asi iseeneses, eesmärgiks katarsis, kuid “Grönholmi meetodi” mäng teenib märksa labasemat eesmärki: testida inimest kui ühikut, tema omaduste sobivust firmale. Saada parim hinna ja kvaliteedi suhe, osta sisse pädev juhtimisteenus. Firma otsib intelligentset mutrikest ja kui ta peab selleks kellegi inimlikkuse murdma, siis seda ta ka rahulikult teeb, abiks vastava väljaõppe (ilmselt manipuleerimis- ja näitlemiskoolituse) saanud psühholoog.


Näitlejate mängu mitmeplaanilisus saab selgeks alles lõpuaplausi ajaks, enne seda võib motiive küll aimata, ent mitte ära aimata. Ansambel (Margus ­Prangel, Jan Uuspõld, Raimo Pass, ­Harriet ­Toompere) mängis suurepäraselt kokku juba esietendusel, ka iga rollitäitmist eraldi võib vaid kiita. Kohati oli tunda lavastaja kiusatust teha ülepaisutatud komöödiat, ent sellest ohust suutis ta ilusti mööda laveerida, jättes publikule küllalt võimalusi äratundvateks naeruturtsatusteks.