Autor Jordi Galceran. Lavastaja
Hendrik Toompere jun. Kunstnik Riina Degtjarenko.
Osades Margus Prangel,
Jan Uuspõld, Raimo Pass, Harriet Toompere.
Esietendus 30.
märtsil Eesti Draamateatri väikses saalis.
Kui keegi
tahab arvata, et psühholoogid on monstrumid, kelle eesmärk on
inimeste halastamatu peedistamine, siis on “Grönholmi
meetod” just õige tükk vaadata. Kuna te ei saa enne
lõpustseeni teada, kes neljast tegelasest psühholoog on (või
pole), siis rääkigem üldiselt. Meetodist kui sellisest.
Eesmärk on leida kõrgepalgalisele ja vastutusrikkale ametikohale
õige inimene – kvaliteetinimene, nagu on nüüd kombeks
öelda.
Juhile on oluline stressitaluvus ja seda siin
testitaksegi. Vahendeid valimata, sest kontserni huvid on ülemad kui
isiksuse huvi säilitada endas inimlikkus. Kontserni huvide elluviijaks on
siinkohal psühholoog, õigem oleks küll tema kohta öelda
– eksekuutor.
Siin ruumis mängivad kõik, nii
need, kes tahavad töökohta, kui ka need, kelle ülesandeks on
koha taotlejat nagu laborirotti hinnata.
Tegemist ei ole aga
vahingliku Spiel’iga. Vahingu korraldatud mängud olid asi iseeneses,
eesmärgiks katarsis, kuid “Grönholmi meetodi” mäng
teenib märksa labasemat eesmärki: testida inimest kui ühikut,
tema omaduste sobivust firmale. Saada parim hinna ja kvaliteedi suhe, osta
sisse pädev juhtimisteenus. Firma otsib intelligentset mutrikest ja kui ta
peab selleks kellegi inimlikkuse murdma, siis seda ta ka rahulikult teeb, abiks
vastava väljaõppe (ilmselt manipuleerimis- ja
näitlemiskoolituse) saanud psühholoog.
Näitlejate
mängu mitmeplaanilisus saab selgeks alles lõpuaplausi ajaks, enne
seda võib motiive küll aimata, ent mitte ära aimata. Ansambel
(Margus Prangel, Jan Uuspõld, Raimo Pass, Harriet
Toompere) mängis suurepäraselt kokku juba esietendusel, ka iga
rollitäitmist eraldi võib vaid kiita. Kohati oli tunda lavastaja
kiusatust teha ülepaisutatud komöödiat, ent sellest ohust suutis
ta ilusti mööda laveerida, jättes publikule küllalt
võimalusi äratundvateks naeruturtsatusteks.