Õnneks läkitab meie informaator, noorsotsialistide ja Eesti Nato Seltsi ninamees J.S. päästva sisuga sõnumi. “3.-4. oktoobril toimub Roomas Silvio Berlusconi eesistumisel Euroopa Valitsustevaheline Konverents, kus võetakse vastu Euroopa Liidu konstitutsiooniline lepe. On oodata ka globaliseerumisvastaste demontratsioone.“ Elul on taas kord mõte! Jumalaga Rüütel ja Parts, elagu Berlusconi, Schröder, Chirac, Blair!

Välisministeeriumis toimub briifing, kus jagatakse infi tippkohtumise kohta. J.S. leidis, et Esto TV veepealse osa osalemine briifingul on liiga riskantne, sestap väisas üritust meie operaator Jaak Kilmi. Saal oli täis higihaisu ja koledaid ajakirjanikke ning saadud info suurekõlaline, ent praktilises mõttes tarbetu.

Küsime Kanal2 bossilt Olle Mirmelt akredidatsioonikirja, milles ta kinnitaks, et Andres Maimiku, Rain Tolgi ja Jaak Kilmi nimelised ajakirjanikud esindavad Kanal 2-te. Mirme lööb põnnama - mine tea, millega me tippkohtumisel hakkama saame. Võib olla lööme kanali maine nii alla, et ükski Kanal2 ajakirjanik pole ühelegi tippkohtumisele enam kunagi oodatud. Kirjutame kirja Olle Mirme eest ise ära ja lähetame akrediteerimiskeskusesse.

Finnair on oma kulusid kokku tõmmanud. Nurumistest hoolimata jäi meie saldoks lennukis üksainus Bloody Mary ja pannkook porgandiplögaga. Voihan vitsi. Eelmisel aastal Hamburgi väisates olime sihmärki jõudes sumedad nagu Globuse herned. Aga siis hoolitses meie vajaduste eest ka Ken Saan, keda seekord pidas kinni tähtis produtsenditöö saates “Ekskursioon” (Heimar Lengi ja Anu Saagimi juhitav saade Kanal-2 - toim.).

Kohe kui kaamera Rooma lennuväljal välja võtta, haagivad end sappa kõikvõimalikes mundrites turvatöötajad. Kõigil neil on sirkli ja malli abil pügatud latiinohabemed ja võitud juuksed. Kõik nad orgunnivad midagi ärevalt, sädisevad itaalia-inglise dialektis ja kontrollivad dokumente. Nad võrdlevad omavahel passi ja pressikaardi fotosid ning rahunevad lõpuks. Mõlemal pildil on siiski üks ja sama mees.

Esimesel päeval hängime niisama mööda turismiobjekte ringi, joome veini ja sööme oliive. Muidu ei viitsikski täiskiilutud metroodes higistada ning lõputult mööda suurlinna ringi tatsuda, aga elamusturismi etikett näeb ette, et kvaliteetvein käib kokku ajaloo iluga. Paarituhande aastane Rooma kivitükk istume all annab tuharailegi mõista, et viibime Igaveses Linnas. Tervisi Viivi Luigele ja Kalev Keskülale!

Leiame odava öömaja raudteejaama taguses pansionaadis, mille tillukest kambrit täidavad meesterahva hõng ning itaalia telemängude katkematu sädin.

Järgmisel päeval on kavas Vatikan. Filmime parasjagu Rain Tolgi ja frantsiskaani munkade skolastilist vestlust jumalikust armastusest, kui juurde vajub mundrikandja, kes pikema tseremoniaalsuseta arreteerib Esto TV. Kuigi Peetruse katedraal on täis tillukeste kaameratega filmivaid jaapani turiste, kahtlustatakse õigustatult, et me ei filmi koduvideoteegi tarbeks. Sandarmi kabuurist turritab välja korralik Beretta. Huvitav, kui me poleks tüübi korraldustele allunud, oleks ta siis pühamast pühamas paigas relva tarvitusele võtnud? Ja kui ta oleks hindamatul Pieta skulptuuril nina peast lasknud? Paha mõeldagi!

Meid viiakse Vatikani tagasoppidesse, kuhu väheste lihtsurelike jalg on astunud. Kui palju on püha Inkvisitsioon varbakruvide ja hispaania saabaste praktikast distantseerunud? Vatikani sandarmeeria osutub kägisevate nahkdiivanitega mugav kambrikeseks. Meid käib üle vaatamas vähemalt viis erineva tasemega aukandjat. Koogutuste ja noogutuste järgi on aru saada, kes kellele allub. Ingliskeelsetele pöördumistele aga ei suvatse keegi reageerida. Lõpuks tuleb meid arreteerinud sandarm tagasi ja käsib kogu materjali oma käega ära kustutada. See on filmitegija karjääri senikogematuim alandus. Protesteerime, ähvardame ja nurume, ent miski ei aita – kuidas sa väeti hing ikka jumala seadustele vastu seisad. Isegi kavaldamisest pole abi, sandarm vaatab piinliku täpsusega kogu lindi läbi. Tegelikult oleks võinud hulleminigi minna – Giordano Bruno põletati siit vaid mõnesaja meetri kaugusel. Järgmisel päeval tuleme tagasi ja filmime Vatikani üles väikese turistikaameraga.

Nüüd on aeg ühendust võtta protestiaktsioone korraldavate organisatsioonidega. Noorsotsialist J.S. on andnud meile Fideli telefoninumbri, kes omakorda soovitab meile Mattiast. Tüübiga kohtudes on raske pettumust varjata. Tegemist pole rastapatsidega mitteformaaliga, vaid võitud soenguga alfonsiga, milliseid Rooma tänavatel müriaadide kaupa vastu tulvab. Tagatipuks selgub, et Mattia on täiesti ontlik sotsiaaldemokraatliku partei asjapulk, kes püüab paaniliselt distanseeruda globaliseerumisvastaste jõukudest. Kaotame mehe vastu huvi.

Õhtul saabub kätte kauaoodatud akrediteerumishetk. Pressikeskuses äratavad meie higised ja räsitud kujud kesk hästilõhnastatud euroajakirjanikke umbusku. Ilmnevad probleemid. Kanal2 kiri oleks pidanud olema paberkandjal, mitte elektroonilisel kujul. Akrediteerumispreilid on nõutud, kuni taibukam neist otsustab helistada Eesti saatkonda. Eestlane on teatavasti töörahvas ning nii leidubki üks usin saatkonnatöötaja, kes reede õhtul pool kümme veel toru võtab. Ka tema on nõutu. Pakume välja, et ta tõestaks, et keel, milles me räägime on tõesti eesti keel ja suurima tõenäosusega on meie näol tegemist eestlastega. Organisaator rahuneb, teeb Andrese Ameerika viisast koopia ja annab meile akrediteeringu. Kõike saadab katkematu itaaliakeelne sädin.

Taamal märkame ringi sabistavat noormeest. On mehel alles vedru sees, jõuab keegi meist öelda, kui selgub – see on ju Treufeldt ise. Olgugi, et Indrekul on hea meel, et ta pole ainus eestlane euroopa uues aadlipesas, tundub ta miskipärast kergelt leilis olevat. „Itaallaste asjaajamine“, „pool-kaardid“, „eesti saatkond“, „kuradi Parts“, sajatab ta märksõnu, millest pildi kokku panemine jäägu seekord lugeja enda teha. Indrek rahuneb alles siis, kui oleme jõudnud ajakirjanikele tasuta head-paremat pakkuvasse restorani. Sel ajal kui meie ida-eurooplaste kombe kohaselt taldrikud defitsiiti täis kuhjame, nokib Indrek taldrikuservale vaid parimaid palukesi. Kui avatud saab esimene vein, kogeme ajaloolist hetke – saabub Treufeldti Muumitrolli raamatu tegelast meenutav ihuoperaator Ahto. Heledate lokkide lehvides kannab ta Indrekule ette üha uusi veinipudeleid. Tõelise professionaali tunneb ära juba kaugelt.

Samal ajal lahutab Indrek meelt inside-klatshiga. Berlusconi kui tõeline padre, Chirac kui üleannetu poisike, Schröder kui korrektne kuivik, Tony Blair kui naiivne entusiast - Treufeldt juba tunneb vanakeste harjumusi. Indrek toonitab meile kollanokkadele, kui tähtis on euroreporteril olla õigel ajal õiges kohas. Pärast higiseid metroosid ja umbkeeles sädistavaid politseinikuid tundub jumaliku naudinguna istuda siin Euroopa eliidi kogunemispaigas fontäänide all, juua itaalia maksumaksja kulul parimaid veine ja vestelda sellise valgustatud iroonikuga, moodsa aja Voltairega, nagu seda on Treufeldt.

Kõht täis, tundsime jõudu uuteks seiklusteks. Testacchio sõjaväekasarmutesse on püstitatud rebellide linnak. Koht, kus elu keeb öö otsa - esinevad bändid, noored suitsetavad kanepit, äritsetakse kommunistliku sisuga nänniga, valmistatakse molotovi kokteile ja muud tänavalahinguteks tarvilikku varustust. Tee pealt nabime ühes isamaaliitlase Mart Nuti, kes on Roomas veetmas romantilist puhkusenädalat. Vana kooli konservatiiv Nutt astub söakalt kommunistide põrgukatlasse nagu varakristlane lõvide ette. Joome Nutiga jutti mitu pudelit odavat veini, vaidleme kirglikult parem- ja vasakpoolse poliitika eelistest, taamal lehvimas lipud Yassir Arafati ja legendaarse terroristi Carlose portreedega ning peakohal hõljumas paks kanepipilv. Saabub hõllandus. Hetk, kus kõik tunduvad olevat ühe ja sama jumala lapsed – vasakpoolsed ja parempoolsed, kommunistid ja ettevõtjad, patsifistid ja terroristid.

Kohtame Chiarat, Sitsiiliast pärit radikaali, keda multifilmimees Mikk Rand oli soovitanud. Chiaraga kaasneb veel mitu tibatillukest sitsiillannat. Tüdrukud laulavad itaalia võitluslaule läbisegi San Remo shlaagritega. Musitame neide põskedele. Kaugemale ei julge me minna, sest vaimusilmas kangastub pilt meid Tallinna otsima saabuvatest kärbikpüssidega Sitsiilia meestest. Chiara paistab olevat pisut pettunudki, sest  Mikk oli meid reklaaminud välja kui püstihulle kutte kaugest põhjalast.

Järgmisel hommikul läheb lahti. Meie takso peatatakse mitme kilomeetri kaugusel Kongresside paleest, tippkohtumise tulipunktist. Pressikaardiga vehkides läbime esimese karabinjeeride ahela ja siseneme tsooni. Mussolini aegsete ülevate marmorpaleede vahel rulluvatel noolsirgetel magistraalidel valitseb itaalia kohta harjumatu vaikus. Isegi linnud ei lenda siit üle. Ainus heli on taevas tiirutava kopteri kurjaendeline urin. Iga paarisaja meetri järel tõkestab tee karabinjeeride spaleer. Välimus on neil tõesti muljetavaldav – mustad habemekiksud ja mustad prillid, valged kindad ja valged kabuurid. Mida lähemale jõuame sihtmärgile, seda enam erinevate jõustruktuuride esindajaid vastu tuleb.

Esimene objekt, keda Kongresside palees kohtame, on meie igiarmas Partsuke. Esto TVd kohates vajub Partsu nägu üllatusest sirgeks. Käimas on riigipeade pressikonverents ja igale riigile on eraldatud oma briifingusaal. Ainult tillukese Eesti saali olid poolakad tugevama õigusega endale anastanud. Aga tegelikult on see hea, sest Partsust huvitusid peale Esto TV ainult Treufeldt ja operaator Ahto. Tühjas saalis oleks Jussikese pressikas kaunis armetu välja kukkunud.

Kell läheneb kahele ning hinge hiilib ärevus. Tulipunktile on lähenemas globaliseerumisvastaste hordid. Barbarid sisenevad Igavesse Linna. Jätame Partsu ja Berlusconi ning läheme tänavaile. Seistes karabinjeeride ja demonstrantide vahelisel eikellegimaal kogeme seda irreaalset hetke, mida tunnevad rindereporterid vahetult enne lahingut.  Õhk on kogunenud pingest tinaraske. Kaugel on näha punalippude kolonne ja selja taga kõmistavad karabinjeerid kumminuiasid vastu kilpe. Pea kohal tiirutab kopter.

Ja peagi on nad kohal. Kirju ja käratsev karneval, milles käsikäes liiguvad ristatud rusikatega kommunistid, Arafati rätikutega Palestiina toetajad, Öcalani portreedega kurdi iseseisvuslased, kuuba sõbrad, kahupäised kanepi legaliseerimise poolehoidjad ja vikerkaarevärvi lippudega patsifistid. Tüdrukuteorkestrid kõristavad ladina rütme. Kohal on kurikaloopijad ja klounid.

Niisugust sirbi ja vasaraga punalippude voogamist pole me maiparaadide ajast näinud. Itaalias olid kommunistid pärast Mussolinit lühikest aega võimul, kuni ameeriklaste toel nad kõrvaldati. Nüüd on kommunistlikul parteil romantiline oreool, nad on suurima toetajaskonnaga erakond Itaalias (ca. 30%), aga nii nagu Keskerakond Eestis, ei saa ka Itaalia kommunistid kunagi võimule. Aga vaevalt nende toetajad seda tahakski, sest vastalisus on alati ilusam ja elusam. Protesteerimisest on saanud elustiil, kus radikalism on segunenud karnevalikultuuriga. Vanamehed panevad nädalavahetuseks punased mütsid pähe, joovad grappat ja laulavad üheskoos „Avanti poppolot“. Heaoluühiskonna üsast sündinud rõõmus mäss heaoluühiskonna väärtuste vastu. Milan Kundera on kirjutanud „Olemise talumatus kerguses“, et marssiv ja karjuv rahvahulk ongi Euroopa ja selle ajaloo kujutis. Euroopa, see on Suur Marss. Marss revolutsioonist revolutsioonini, võitlusest võitluseni, lakkamatult edasi.

Meeleavaldajad tõstavad karabinjeerideni jõudes käed ja hüüavad „assassina“. Karabinjeeride kolonnid grupeeruvad ümber, nii et demonstrandid pääseks mööda. Ja demonstrandid lähevadki edasi. Aga kuhu jääb vägivald, oleme nördinud. Kas tõesti on tegemist läbinisti rahumeelse meeleavaldusega?

Läheme tagasi kongresside palee esise karabinjeeride spaleerini. Tuleb rahulolevalt tõdeda, et intuitsioon kandis meid õigesse kohta. Siia kogunevad hoopis teistmoodi demonstrandid. Musta riietatud noorukid, kes on varjunud mustade prillide ja näomaskide taha. Varustatud kiivrite, nuiade ja pleksiklaasist kilpidega, sarnanevad nad vägagi vastas seisvate karabinjeeridega. Ainuke selge eristus on punane viisnurk kilbil.

Aktivistid suunavad naised, lapsed ja patsifistid tulevaselt võitlustandrilt eemale. Press võtab koha sisse karabinjeeride selja oleva ehitise balustraadil. Nagu käsu peale moodustavad tänavavõitlejad karabinjeeride vastu rünnakufaalanksi ning jäävad ootama märguannet. Ettevalmistus kulgeb vana Rooma sõjakunsti parimate traditsioonide vaimus. Nii eeskujuliku organiseerituse juures ei saa juttugi olla stiihilisest tänavavägivallast. Vaevalt usuvad noored ise, et nad murravad karabinjeeridest läbi ja viivad oma sõnumi euroopa riigipeadeni. Pigem on eesmärk vägivald ise, täiemõõduline lahing koos verevalamise, ohvrite, ja kangelaslikkusega. Üles on kasvanud sõjast puutumata põlvkond ning kes seetõttu otsivad omaenese sõda. Osadest on saanud anarhistid, osadest karabinjeerid. Ja siin nad nüüd seisavad teineteise vastas, pilk põnevusest pakatamas.

Korraga on õhk täis lendavaid munakive, pudeleid ja süüterakette. Kõlavad kärgatused. Rain, kes muidu on üsna söakas sell, ei suuda kaamera ees üht spiiki algusest lõpuni lugeda. Tema näos on grimass, mida võiks nimetada – hmm – surmahirmuks. Kogenud kaameramehed on pähe tõmmanud kiivrid, mõnel on isegi kuulivest, Rain aga peab möödavihisevate rusikasuuruste kivikamakate vahel mõtestatud teksti lugema. Tehke järgi, kui suudate.

Kõik on täpselt selline nagu me seda uudistekaadritest oleme kümneid kordi näinud. Kumminuiad välguvad. Demonstrantide hulgast kistakse välja üks rulaga tüüp, keda kümme karabinjeeri üheskoos peksavad ning keda kaameramehed tõttavad filmima. Meedia nõuab märtreid. Ka meeleavaldajad vajavad märtreid - haavatud annavad põhjuse järgmine kord uuesti tänavale tulla.

 Järsku läheb karabinjeeride spaleer liikvele, kõik jooksevad kuhugi. Valitseb täielik kaos. Tunneme adrenaliinisegust eufooriat edukalt üleelatud tuleristsetest. Kõik lõpeb sama kiiresti kui algas. Maas on klaasikillud, värvipritsmed ja vereloigud, siin-seal turgutatakse haavatuid. Täielik pingelangus. Karabinjeerid süütavad sigaretid, demonstrandid vahetavad muljeid. On märgata vastasleeride vahelist kommunikatsiooni. Respect your enemy.

Tõttame tagasi Kongresside paleesse, kus just on kõik lõppenud. Atmosfäär on mõnusalt jõudeeluline, raske uskuda, et tund aega tagasi toimus siit paarsada meetrit korralik tänavalahing. Leiame Treufeldti veinilaua tagant oma läti kolleegiga mõtteid vahetamas. Euroajakirjanikud võrdlevad neile omase hõrgu irooniaga Juhan Partsi ja läti peaministrit Andris Repshet. Meid aga juba ootavad Rooma, Mart Nutt ja võluvad kommunistitüdrukud. Ära minnes meenub, et küsimata jäi kõige tähtsam – kas Euroopa konstitutsiooniline lepe ikka võeti vastu.

Tagasi tulles jääb silme ette lennujaama raamatulett. Siin müüakse ühekordseks tarvitamiseks mõeldud lugemisvara olulisematele reisijagruppidele. Kõik on ilusti-kenasti olemas: paremal letil laiutas Philip Kotleri uus turunduspiibel, vasakul letil Che Guevara „Mootorratta päevikud“ ja keskmisel letil Paolo Coelho „Alkeemik“. Rahvusvaheline kapitalism hoolitseb nii globaliseerumise edendaja kui globaliseerumisvastase vaimsete vajaduste eest, kui ka kõigi nende eest, kes on seesinase maailma vastuolud juba ületanud ning otsivad uut mõistmist. Üleilmastumine on juba käes, kui te pole seda veel märganud.

Suur marss

George Bataille peab demonstratsioone ja paraade tootmise ja tarbimise ringahelaist ülejääva energia väljaelamiseks. Inimene omastab süües energiat rohkem, kui ta seda väljaheidete, töö, seksi ja ühiskondliku tegevusega väljastab. Et kanaliseerida organismi kumuleerunud energiat, pakub Bataille välja võimaluse see välja elada riitustel – demonstratsioonidel, tänavateatris, kultuuris, spordivõistlustel. Rituaalidesse kätketud vägivalla tagajärjeks pole laibakuhilad, vaid sümboolne tulem, mis pakub aga rituaalist osavõtjaile aga reaalset rahuldust.

Heaoluühiskonna inkubaatoris kasvanud põlvkond otsib oma romantilist Suurt Vastasseisu. Külma sõja ikoonide asemel on vaenlaseks suurkorporatsioonide omanikud, impeeriumite regaale asendavad korporatiivsed kaubamärgid. Globaliseerumisvastasus saab massiliikumine olla tänu sellele, et nende taotluseks pole midagi konkreetset. Ebavõrdsuse kasv, rahvusvaheliste korporatsioonide võimutsemine, kolmanda maailma ekspluateerimine - kõigi maailma nuhtlustel on üks kurja juur, neoliberalism. Kõikvõmalikud radikaalsed rühmad – leninistid, anarhosündikalistid, feministid, ökoradikaalid konsolideeruvad revolutsiooni lippude alla, et võidelda suure kurja vastu ja millegi parema eest. Aga mille eest siis?

Protestijate eesmärgid on samasugune abstraktsioon, kui jõud, mille vastu nad sõdivad. Protesteerija võib manifestatsioonile minnes jalga tõmmata Nike tossud, unustades, et Michael Jordan teenib ühe Nike reklaamiga rohkem kui kõik need usinad Singapuri naised kokku, kes tossud valmis õmblevad? Ka manifesteerijate käe all ei kannata sugugi mitte suurkorporatsioonid, vaid pigem väikeettevõtjad – kohviku ja vürtspoepidajad. Õilsatel eesmärkidel korraldatud protestiaktsioonidel ei pruugi alati olla sama õilsad tagajärjed.

Aga miskipärast kõlab loosung „muerte al imprealismo“ ikkagi võimsamalt kui „vali kord!“

Andres Maimik