Midagi sellest artiklist imponeeris väga Zappa abikaasale Gailile või inspireeris teda, et ajakirjaniku kaudu mind üles otsida – neil oli lisaks tütrele ka kaks enam-vähem meievanust poega. Ma käisin siis veel Harvardis ülikoolis ja ühel päeval helises ühiselamus telefon. Toru teises otsas oli keegi Gail Zappa, kes ütles, et ta luges seda artiklit, ja seejärel justkui iseenesestmõistetavana, et ta on Frank Zappa naine. Ma vastasin, et väga tore, aga kes on Frank Zappa. Tollal, 19–20aastase tudengina ei olnud ma tema muusikaga üldse kursis. Kostis hetk vaikust ja öeldi: tule Los Angelesse, siis saad teada.

Talvistel koolivaheaegadel ma käisingi Los Angeleses sõpradel külas ja järgmisel sellisel käigul sai ka Gaili küllakutsele vastatud ja Zappadele külla mindud.

Frank Zappa oli tollal juba väga haige. See oli üpriski tema surma eel – käisin neil külas aasta 1993 jaanuaris ja Frank lahkus meie hulgast sama aasta detsembris (Zappal oli vähk – toim.).

Sai veedetud üks meeldiv pealelõuna ja õhtupoolik. Tutvusin poegade Ahmeti ja Dweezeliga. Sain kingituseks praktiliselt kõik Franki albumid. Ühelt poolt naljakas, aga hästi tore ja inimlik kontakt – mitte üldse seotud muusikabisnise või muusika kui sellisega.

Väga vinge kodu oli neil, keldris võimas oma stuudio. Mäletan, et kuulasime stuudios Dweezeli ja Ahmeti enda bändi tolleaegseid lugusid, mida nad parasjagu lindistasid. Ega ma ei mäleta, millest me rääkisime. Maast ja ilmast. Zappa ise palju midagi ei rääkinud. Ta nägi siis juba üsna õnnetu ja räsitud välja.

Pärast olen perekonnaga mõnel korral veel suhelnud, aga kuidas neil praegu täpselt läheb, seda ma ei tea. Zappa muusikast, sõnumist ja kontekstist olen ka hiljem aru saama hakanud, siis olin selleks veel liiga noor.

* üles kirjutanud Siim Nestor