06.02.2009, 00:00
Õhus oli tunda Argentinat
Andrus Purde käis heade steikide maal (tuntud ka kui Argentina) ning avastas sealt veel palju muud peale imemaitsvate liharoogade.
Kõik oli kahtlaselt hästi. Iberia oli meie lisakilod vastu
võtnud sellise lahkusega, nagu ainult väga armastav abikaasa seda
teeb, äriklassi lounge’i teenindaja ei teinud suurt numbrit sellest,
et tahtsime sinna siseneda kolmekesi kuldkaardiga lubatud kahe inimese asemel,
lennud ei hilinenud minutitki. Kui lennuliin lisaks sellele meid 12-tunnisel
Madrid – Buenos Airese otsal äriklassi ülendas, olime
veendunud, et selle eest on meie pagas kadunud, et muidu ei peaks universumi
alustalad sellisest vedamisest tekkivale survele vastu. Tühjagi. Kui
passikontrollist ilma ühegi sekelduseta läbi olime tulnud, ootasid
pooleteisemeetrised lohekotid meid juba pagasilindil nagu hülged.
Maailma päästis see, et esimesteks öödeks
valitud hotell vastandus netist nähtud promopiltidele samamoodi nagu yin
yang’ile. Pesemisest pikka aega ainult und näinud hotelliaknast
avanes kuuekümne dollari vaade täpselt sama räpasesse
vastasaknasse ning kõik, mis vooditel tuli puudu laiusest, tegid nad
tasa oma madratsite kõvadusega. Tuppa astudes nentisime kergendusega, et
tulemas on reis, mille puhul me ei pea pead murdma üleloomuliku pideva
vedamise üle.
Halva õhu pealinn
Olime kohal. Ma arvan, et ühena esimestest asjadest saab igale
külastajale kohe selgeks, et nimetõlkega lubatud head õhku
on Argentina pealinnas sama palju kui virmalisi või ausaid poliitikuid.
Selle eest, et turistid saaksid aasta ringi heita kohalikega nalja, et viimane
aeg oleks linn nimetada ümber Malos Aireseks ehk siis Halbadeks Tuulteks,
hoolitsevad tuhanded väheökonoomsed liikurid ja suur hulk
tööstust. Kui mitte eriti palju hingata, pakub Buenos Aires siiski
palju positiivseid elamusi.
Vaid mõne päeva Capital
Federalis viibijal on hea teada, et tegemist on matrjoška
tüüpi linna ehk siis asumiga, mille nime varjus on tegelikult palju
üksteisest kardinaalselt erinevaid linnakesi. Ja neid oli mõnus
avastada, nii üks-kaks tükki päevas.
La Boca oli
õnnetu näide sellest, kuidas turistid imevad ühest kohast
välja kõik selle, mille pärast sinna võiks olla
mõtet tulla, jättes alles ainult värvilise fassaadi. Antud
juhul sõna otseses mõttes.
Meie lemmiklinnaosaks sai
kiiresti Palermo. See on hämmastav piirkond täis ilusaid inimesi,
maitsvaid sööke, jahutatud jooke ja poode, kus shoppamine võib
hakata meeldima isegi meesterahvale. Umbes nii nagu keegi oleks ristanud
Kadrioru vanalinnaga, jättes turistidehordid uuendusest teavitamata.
Üks väga vaatamisväärne turistilõks oli
surnuaed Racoleta linnaosas. Porteño’de, nagu buenosaireslasi
kutsutakse, eksklusiivsel kalmistul maksab matmiskoht hingehinda. Kui selle
kohta, et kirst paigutatakse riiulisse, mille ümber püstitatakse
mälestusmärk, mis on suurem kui nii mõnigi pisem korter, saab
muidugi matmine öelda.
Buenos Aires on piisavalt suur, et teha
ilma vihjete või reisijuhita vaatamisväärse avastamine
keeruliseks. Tuleb tunnistada kas turismilihaste täielikku kärbumist
või suurt ebaõnne, aga omal käel avastatud kohal jäid
üldjuhul alla nendele, mille kohta oli juhtnööre andnud
Lonely Planet või mõni tuttav. Võib-olla ainsaks
erandiks oli Palermo hubane söögikoht Oro & Cándido, mille
pidaja Marcelo oli filmitööstuse kaudu suure ringiga argentina
regionaalse köögi propageerimiseni jõudnud. Vahepeal oli ta
muu hulgas kätt proovinud ka alkoholibrändi loomisega. Ma ei tea, kas
Eestis müüks viin nimega Sa Vana Libu!, aga Carajo!-nimelise
l grappamargil tundus täitsa hästi minevat.
Seejuures
kohalikud olid palju usaldusväärsemad reisivihjete allikad kui Lonely
Planet, mille töökindlus jättis kohati vägagi soovida.
Proovisime paari iga reisija pühakirja soovitatud jalutusmarsruuti, aga
need olid ilmselt mõeldud kas pimedatele või äsja
halvatusest tervenenud inimesele, kellele ainuüksi värskes
õhus liikumine pakub nii palju rõõmu, et midagi näha
pole vajagi. Ainus asi, milles raamatuga sajaprotsendiliselt nõustun, on
väide, et üheks kümnest parimast vaatamisväärsusest
Buenos Aireses on selles elavad inimesed. Sellele vaatamata, et
porteño’sid peetakse endast liigagi heal arvamusel olevateks. Seda
mainet illustreerib hästi nali, et kui pealinlase käest tuld
küsida, siis ta patsutab oma tagumikule, siis eestaskutele, mille
järel ta endal kätega üle rinna kobab. Ning vastab: ma ei
suitseta ja tuld mul ka ei ole. Aga keha on mul selle eest pagana hea.
Ametlikult kõige väiksem mure Buenos Aireses on punktist A
punkti B jõudmine. Selle eest hoolitsevad umbes 30 000 taksojuhti oma
suhteliselt puhaste ja turistisõbralike autodega. Enamasti pidi takso
saamiseks selle peale vaid põgusalt mõtlema, vahel pidi siiski
minema nii kaugele, et viipamiseks käsi tõsta. Lisaks tundus olevat
linnas ka täiesti korralik bussi- ja metroovõrgustik. Ilmselt olid
need vajalikud ainult selleks, et taksojuhid saaksid hommikul tööle
sõita.
Adios, Buenos Aires
Argentina majandus ei pruugi olla oma elu parimas vormis, aga koseteenustega
oli riigis kõik korras, nagu veendusime pärast maandumist
Igazús, imeilusas rahvuspargis Argentina, Brasiilia ja Paraguay
kohtumispaigas. Iguazú on minusugustele kosefetišistidele
väga korralik maiuspala, sest seal saab suhteliselt vähese matkamise
ja suurema moskiito-tülinata kogeda väga muljetavaldavaid
veejugasid.
Samas selgus, et Iguazú on nii-öelda
ühe-triki-poni, sest kui õhtul kosk või vähemasti selle
ees asuvad väravad suleti, polnud linnakeses vähimatki teha. Meid
ringi sõidutanud sohviriga vesteldes selgus, et õhtuti
pärast kaheksat on kontroll Brasiilia poole peal, kuhu Eesti kodanikel on
teadupärast vaja viisat, kaunis vabameelne, ja nii sündiski plaan
minna sinna illegaalselt õhtust sööma. Piirikontroll oli just
nii pisteline, nagu autojuht oli ennustanud, ja juba poole tunni pärast
avastasime ennast ühest piirilinna tüüpilisest brasiilia
liharestoranist.
Sellisest, kus kelnerid käivad ringi,
hiiglaslikud lihakamakad käes, millest nad igasse ettejuhtuvasse
taldrikusse lahkelt tükikese lõikavad. Loomulikult saab neile ka
viisakalt ära öelda, aga tarvitseb vaid korraks jääda juttu
rääkima, kui sulle nagu välk selgest taevast järjekordne
sajagrammine imemaitsev lihatükk taldrikusse sajab. Süües kasvas
(teravate elamuste) isu, ja enne Argentinasse naasmist palusime sohvril
läbi pöörata ka Paraguayst, kus enne magamaminekut seedimise
parandamiseks klaasikene rummi juua.
Iguazúst tagasi tagasi
Buenos Airese poole sõitsime bussiga. Sõiduplaani järgi
17tunnine bussireis võib igale sagedasti ühistransporti kasutavale
inimesele tunduda äärmiselt vägivaldsena, aga tutti leto
klassiga buss Argentinas on mugavam kui nii mõnegi lennufirma
äriklass. Iste käis mugavalt peaaegu voodiks alla ning aknast
vaadeldav oli palju huvitavam kui silmapiirini ulatuv pilveväli. Lisaks ei
pidanud bussi istumiseks oma püksirihma maha võtma ega meelde
tuletama, mitu milliliitrit hambap
astat kaasavõetud tuubike sisaldab.
Meie järgmine ning
kohalike poolt heakskiidu saanud sihtkoht oli Mar de Plata. Pärast Capital
Federalist auto rentimist ning 500 kilomeetri läbimist jõudsime
linnani, mis oli küll inetu, aga selle eest oli seal sama mõnus
atmosfäär nagu Kunda tuhamägedes. Tundus, nagu oleks keegi
jupikese Õismäed paela otsas mere äärde lohistanud, et
kinni katta imeilusad liivarannad.
Täbarast olukorrast
otsustasime end välja ainult teeseldes, et kõik on kõige
paremas korras.
Kirjutasime end sisse viietärnihotelli (mille
kaks viimast tärni ilmselt tähendasid, et * hinnale lisandub
käibemaks ja * merevaatega toad lisatasu eest), sõime kõige
paremas restoranis, mille suutsime leida, ning tellisime veinikaardilt peaaegu
kõige kallimaid veine. Vana hea “leia kuskilt ämbrike liiva
ja pista oma pea sinna sisse” jaanalinnutehnika töötas neis
oludes üsna hästi.
Buenos Airesest teele asudes olin
reisikaaslastele naljatamisi öelnud, et edaspidi palun natukenegi huvitava
reisikirja nimel rohkem draamat ja action’it. Ole ettevaatlik sellega,
mida soovid, mõtlesin ma vaid napp päevake hiljem. Olime oma
lohevarustust kannatlikult tirinud kolmandiku ümber maailma, aga sellega
juba nädala absoluutselt mitte midagi peale hakanud.
Seetõttu ei olnud meie rõõm, kohates liivast ja tuulist
randa, mitte väiksem kui Amerigo Vespuccil, kes millalgi 16. alguses
esimesena siia seilas. See perspektiiv muutis majasuurused lained mitte
ohtlikeks, mida nad kahtlemata olid, vaid lõbu pakkuvaks
meelelahutuseks.
Ümberhindamise tegin alles pärast seda,
kui olin lainete murdumise piiril kaotanud laua ning proovisin seda uuesti
kätte saada. Muidu imelihtne manööver osutus võimatuks,
mille tõttu triivisin kaldale ootama, millal vesi suvatseb laua kaldale
uhada. Ja mul läks võrreldes teistega veel suhteliselt
hästi.
Sel ajal, kui rannas muljeid vahetades ja lohekama kokku
korjates umbes kümneks minutiks auto valveta jätsime, olid halvema
kasvatusega rannalised heaks arvanud sisse lüüa meie auto akna,
näpata sealt ühe dokumente ja krediitkaarte täis koti ning igaks
juhuks ka ühe rehvi läbi torgata. Otsides halvast head, ei tulnud
meil vähemasti sel päeval pead murda selle üle, mida
õhtuga peale hakata. Suhtlesime vaheldumisi eri ametiasutustega Eesti
Välisministeeriumist kohaliku autorendifirmani. Kõige suurema
elamuse pakkus äärelinna politseijaoskond, mis meenutas
üllatavalt täpselt Saku korrakaitsepunkti kinnipidamiskambrit, mida
autoril oli au ühel külmal 1994. aasta hilistalve
laupäevahommikul liiga vahetult kogeda.
Hommikul olime eelmise
päeva sündmustest veidi rööpast väljas, aga selle-eest
sadas paduvihma. Meie ainus soov oli saada sellest jumalate poolt hüljatud
linnast nii kaugele kui võimalik nii kiiresti kui võimalik, selle
klausliga, et kahe päeva pärast on vaja olla jälle Buenos
Aireses, et uued reisidokumendid korda ajada. Kohalikke ristküsitledes
sattusime Carilo ja Mar de las Pampase jälgedele, mis pidid olema hubased
eksklusiivsed rannakuurordid teel pealinna poole. Neist esimene seda oligi,
teise kohta ei saa seda kahjuks öelda, kuna mainitud paduvihm oli toonud
tänavatele jõe mõõtu veejoad. Rafting rendiautoga
oleks küll olnud tore seiklus, aga kuna meie seikluste limiit oli eelmise
päevaga just täis saanud, sõitsime edasi Carilosse. Mis oli
üks tore rannalinnake koos rannalinnakesele mitteomase keskuse, peenete
butiikide, Audi esinduspoe ning kümnete kohvikutega. Täpselt nagu
m&otild
e;ni suusakeskus Šveitsi Alpides, ainult et lund oli kõvasti
vähem. Ja mägesid.
See-eest oli kõvasti
liivaluiteid, kus vägagi mitteeuroopaliidulikult lubati ATV-dega kihutada.
Seda me seal ka suuremate süümepiinadeta tegime, oletades, et mis
iganes selles ökosüsteemis rahu ja vaikust vajas, on tänu meile
eelnenud ATV-hordidele kas juba otsa saanud või ära kolinud.
Pärast paari päeva Carilos võtsime taas kord suuna
Buenos Airese poole, et võtta viimast steikidest, tangost ja
asjaajamisest ajutisi reisidokumente väljastavate konsulaatidega.
Muud tähelepanekud
Argentina peab
ennast selgelt esimese maailma riigiks, mis on justkui kogemata
Ladina-Ameerikasse pudenenud. Aga segane poliitiline ajalugu ning hiljutine
majanduskriis, mis justkui vajutas templi dokumendile, mille kohaselt
Argentinaga ei ole mõtet enam maailmamajanduses arvestada, on sellele
uhkusele oma mõlgid löönud. Näiteks kolme väga
heatujulise kohalikuga õhtust süües oli tunda huumori
teravnemist, kui jutt läks riigi poliitikale ja majandusele. Alt üles
vaadatakse Brasiilia peale (nii palju kui millegi peale alt üles vaatamine
võimalik on) ja imetletakse selle suhteliselt kiiret ja valutut
jõudmist maailmariikide sekka. Let’s see, vastasid nad, kui
küsisime Argentina tulevikuväljavaadete kohta.
Köök on Argentinas lihtne ja kõik kohutavalt maitsev. Ja
võib-olla ongi “köök” sealse gastronoomia
kirjeldamiseks liiga peen sõna, sest seal puuduvad sellised asjad nagu
potid, supikulbid, lusikad ja peened maitseained. Peale grillahju, terava noa
ja lihakäntsaka pole seal suurt midagi. Kindlasti on Argentinas ka muid
sööke peale absurdselt maitsva liha, aga need mängivad steikide
kõrval pigem näruseid kõrvalrolle.
Veinimaana on
Argentina positsioon peaaegu identne tema geograafilise asukohaga – ta
paikneb kuskil Bulgaaria ja Uus-Meremaa vahel. Kui sa ei taha juua sealseid
üsna odavaid ja iseloomutuid veine, võid alati valida mõne
kalli ning iseloomutu pudeli.
See-eest mate tee on imetabane.
Iseendast pole ju kuuma tee metallist kõrrega joomine teab mis tark
mõte, aga pagana äge näeb välja. Naljakal kombel on
turistina matet neetult raske saada, sest kohvikutes müüdi peagu
alati vaid kotiteed ja vastavalt Itaalia pärandile ka laia valikut peente
nimedega kohvisorte. Jäi mulje, et argentiinlased on otsustanud
matejoomise kiivalt ja kommertsivabana endale hoida. Alles ühel viimastest
päevadest leidsime Palermo Viejost, meie lemmiklinnaosast, ühe hubase
söögikoha, kus lisaks pirukaliste suguseltsi kuuluvatele
empanadas’tele pakuti ka mateteed, ja see jättis erakordselt toreda
mulje.
Kergesti uute asjade õnge mineva inimesena sai minust
nüüd ilmselt matejooja kuni aegade lõpuni.
Loomulikult ei saa Argentina üle ega ümber tangost, mida saab
kogeda kolmel moel – külastades tango-show’d, minnes
tangotundi või siis lihtsalt selle otsa komistades. Päris
vältida seda ilmselt ei õnnestu, sest isegi kohvikus veiniklaasi
laudatoimetamine toimub justkui veidi tangorütmis. Minu tagasihoidlik, aga
kindel soovitus on kindlasti ka ise tangotundi minna.
Olenemata
vanusest, kehakujust ja tantsuoskusest laenatakse sulle seal pooleteiseks
tunniks maailma kõige sensuaalsem ja seksikam keha, ja ma pean silmas
sinu enda, mitte tantsupartneri oma.
Kogu see rõõm
pidi kunagi lõppema, ja nii ka juhtus. Õnneks või kahjuks
nägime sellest suurest riigist ainult väikest killukest,
mistõttu tuleb sinna õige pea tagasi min
na, et ka Patagoonia loodus ja Mendoza veinipiirkond üle vaadata. Hasta la
vista, Argentina.