Tõstukid nagu vanad raudkiiged

Kes kunagi Alpides suusatamas on käinud, see teab, et asi on lihtsamast lihtsam: lähed kassasse, ostad endale kopsaka summa eest nädalaks pileti ja seejärel tuhised mööda hoolikalt siledaks sõidetud radasid iga ilmakaare suunas. Aga nagu paljude asjadega Venemaal, ei hiilga ka siinne taliturism läbimõeldud süsteemi poolest.

Suusakuurordietiketiga juba aastaid tuttavad, loovutame suurema ­nurinata kahepäevase pileti eest 2000 rubla (u 770 krooni – toim.), mägisport pole kusa­gil odavate killast. Esimesest tänapäevasest gondlist väljudes seame sammud järgmise tõstuki poole. Hõljuvad toolid meenutavad kangesti vanasid mänguväljaku raudkiikesid. Päevi näinud tõstuki ees asuvast puuputkast sirutab aga lumiste vuntsidega meesterahvas meile käe ette ja teatab otsusekindlalt: “250 rubla. See siin on vene lift. Teie pääse võimaldab kasutada vaid prantsuse lifte.” Pilk mäekünkale ennustab, et see jalutuskäik võtaks hingetuks.

Uurimise peale selgub, et kuurordis toimib paralleelselt kaks piletisüsteemi, mis omavahel vähimalgi määral ei kattu, kuid mille kordamööda kasutamine on vältimatu. Kuna kallilt ostetud pääse osutub põhimõtteliselt kasutuks, oleme sunnitud pistma papale nõutud rublad pihku, kinnitama end karusselliketiga ja tõusma edasi tippude poole.

Nahk tõmmatakse meil üle kõrvade õnneks vaid esimesel päeval, kui kohalik loogika veel meie omaga päris hästi ei haaku. Järgmiseks hommikuks on aga kõik selge – fikseeritud hinnad kehtivad põhimõtteliselt vaid turistidele. Kui küla pealt küsida üles mäkke saamise kohta, saadetakse äsja saabunu kalli prantsuse gondli juurde. “Omadele” on aga teised ja oluliselt soodsamad viisid. Nii otsustame meiegi edaspidi eirata igasugust prantsuse süsteemi ning minna täielikult üle vanale heale vene süsteemile, mis koosneb küll ainult kirjutamata reeglitest, aga vähemalt alati töötab.

Mäepilet kuni 35. märtsini 3009

Teise gondli juures pole piletikassat ega turvakontrolli. On vaid lärmakas seltskond noori kaukaaslasi ja paar põlve otsas raha lugevat vanameest. Siin sõltub piletihind kauplemisoskusest ning võib varieeruda tuhande rubla piires. Seejärel märgib vanamees paksu kaustikusse ostjate nimed ning ulatab vuntsipuhma alt avaneva laia irvituse saatel meile kaks kahtlast lipikut.

Esimesel neist seisab “Kuni 35.märtsini 3009”. Pileti valiidsust suurendab tempel ja triikrauaga külge kuumutatud kilepakend. Teine, mis oma mõõtmete, kujunduse ega kirjastiili poolest vähimalgi määral esimesega ei sarnane, lubab sõita aastat täpsustamata kuni jaanuarini. Nendega siseneme gondlisse, mille uksi tuleb hoida kinni inimjõuga ning mis viib suure ragina saatel reisijad tippude poole.

Kuid nagu Venemaal ikka – kui süsteem veab inimest alt, peab inimene süsteemi ninapidi vedama. Kolmandiku võrra odavama pileti saab mõne töötaja käest, kel jääb õhtuseks viinaviskamiseks raha puudu, ka väravavalvur võtab pihku surutud rublad rahulolevalt vastu.

Mida tuttavamaks muutuvad näod ja pikemaks venivad jutud, seda odavamaks kujuneb sõidu hind ja võib-olla hääbub sootuks. Kolm päeva hiljem lehvitame meiegi rõõmsalt värava ääres seisvatele Hassanile ja Ashadile ning lubame endale alles jäänud raha eest midagi põnevat siinsest rahvusköögist.

Ajarännakut võimaldavad hotellid

Ilmselt ainult Dombaist võib leida ka selliseid tavatusi, nagu mägedes passiv kahe küüruga kaamel või lumises hotellihoovis puuri pistetud lõvi.

Küsime hotelliomaniku vennalt lõvi funktsiooni kohta ja saame olemuslikult lihtsa vastuse: “Prosto! Mu vennale meeldivad koduloomad.” Külmetavale lõvile jääb vaid tema väike vabadus närida oma viieruutmeetrises puuris verist konti.

Hotell ise viib meid reisile 34 aastat tagasi. Nii kaua pole Dombai uhkeim ehitis näinud remonti. Kõik seisab nagu aastal 1976, kui see monstrum kandis veel väärikalt viit tärni ning väidetavalt andis Lääne hotellidele silmad ette. Kahtlustame, et samast ajast pärinevad ka liftid.

Kuid ka hotellid on pigem kaugelt rännanud turistile, kes ­harjumuspäraselt on broneeringu teinud ega oska aimata, et Dombais käivad asjad isemoodi. Piisab vaid mõne hruštšovka juures jalutamisest, kui avaneb aken või autouks ning kostab majutuspakkumine. Järgmise viieteist minuti jooksul omad hotellist kaks korda mugavamat, odavamat ja bürokraatiast puutumatut kahetoalist rõduga korterit keskuse ääres, vaatega lumistele mägedele.

Sama juhuslikkusega toimub ka kuurorti kohalesõit. Mugavaim oleks võtta Moskvast paaritunnine lend Mineraalvetesse (??????????? ???? või lihtsalt ???????), mis on Dombai lähim lennuühendusega linn. Otsa võib teha ka rongiga, mis muidugi tähendab 28–34tunnist loksumist. Aga kuna jutt on Venemaast, mille kultuurilise kapitali üks kõnekaimaid osi on kahtlemata rongisõit, siis tasub pooleteisepäevast retke koos jahimehelugusid vestvate papade, moosipirukaid pakkuvate memmede, kärarikaste jõmpsikate, lõbusate vagunisaatjate ja teiste koloriitsete karakteritega täiesti kaaluda.

Mineraalvetest leiab kohalike juhatusel takso, mis viib edasi juba lumisematele radadele. Muidugi ei tasu unustada, et takso hind on paindlik ning mida odavamaks seda kaubelda, seda haigemaks muutub taksojuhi perekond ning raskemaks tema lonkamine.

Trussikutes kuldkettidega härrad

Karatšai-Tšerkessi vabariigis asuv Dombai ei ole tavaline suusakuurort ka mitmes muus mõttes. Õhus on tunda Kaukaasiat, teisel pool mäeharjasid lõhnavad Gruusia lambašašlõkk ja rasvane ­hatšapuri. Kuna kohalikud ei räägi siin mitte vene, vaid oma karatšaivski keelt, lausume tervituseks araabiapäraselt salaam alaikum. Kuigi piirkonna peamine religioon on islam, ei ole Dombais mošeesid ning suusapäevajärgset lõõgastust pakub kohalik Karatšaivski õlu.

Loomanahkadesse mässitud babuškaid, kes lageda taeva all tuisku trotsides käsitööd ja moosi müüvad, ei leidu mitte ainult külatänavatel, vaid ka kõige kõrgemates mäetippudes. Hea hinnaga võib soetada keefirisarnast jooki ayran’it, mett, villaseid sokke, mütse ja salle, lambanahku või viieteistkümnest kasulikust taimest kokkusegatud raviteed. Ei puudu siit ka päikesedekid ja mägibaarid, kuid pärast lõunasööki peab ka valmis olema väljakutseteks tualettruumis, kus poti asemel seisab rida madalate seintega eraldatud auke.

Kõrvetava päikse all silkab ringi nii mõnigi õllekõhuga trussikutes ja kuldkettidega härrasmees, bikiinides naine kõrval. Samuti torkavad silma kõrge bränditeadlikkusega uusrikaste võsukesed, kellele lumelauasport tähendab ka äärmise stiilitundlikkusega sobitatud garderoobi.

After-ski kultuur on nagu üldse Vene­maal – iga kamp võtab korteri köögis omaette viina. Üksikutes suitsustes piljardibaarides kõlgutavad tüdinud baaridaamid igavusest pukkidel jalgu. Samas võib õhtu ootamatult saada kaukaasiapärase vindi sisse mõnes kummalises klubis. Või läheb lahti lumelauafestival, mille avapidu võib küll viis päeva hilineda. Aga kui ta siiski algab, kestab tantsupidu hommikuni, et siis jälle rublarulle pihku surudes nagisevatel raudkiikedel tippude poole triivida.