Meie teine vägev visiitkaart kisub meid aga sama kramplikult mineviku suunas tagasi. Ma pean silmas kannatusterohket ajalugu, orjaööd ja okupatsiooni, mis on paljude jaoks eestluse kese ja identiteedi nurgakivi. Eri teemadel, olgu siis venekeelse vähemusega rohkem arvestamise või humanitaarabi andmise võimaluste üle arutledes võib täiesti mõistlikelt inimestelt kuulda ohvristaatusele viitavaid väiteid. "Aga me oleme ju nii tilluke ja paljukannatanud riik" või "lääne-eurooplased ei saagi meid iial mõistma, sest nad ei tunne meie õudset ajalugu".

Õudne ajalugu ei saa olla argument, millele ehitada üles jätkusuutlik sisepoliitika, välispoliitika, identiteet ja tulevikuvisioon. Ja kui päris aus olla, siis suurem osa teisi maailma riike on ka pagana palju jama pidanud üle elama.

Kui košmaare saaks kuidagi ratsionaalselt mõõta ja võrrelda, siis kogu Aafrika, Ladina-Ameerika ja paljud Aasia maad on päris kindlasti veel rohkem kannatanud kui Eesti. Juba sel triviaalsel põhjusel ei saa see olla meie eripära, uhkus ja läbilöögikaart.

Selge see, et võrdlemine ei aita ja isegi teadmine just praegu mitmes maailma paigas toimuvast genotsiidist ei vähenda kuidagi eestlaste traagikat. Ma ei tee siin üleskutset ajalugu unustada ega isegi mitte ümber mõtestada.

Arvan lihtsalt, et liigne rõhumine ohvripositsioonile teeb meie olevikule ja tulevikule suure karuteene.

Rein Ruutsoo nentis taasiseseisvumispäeva Areeni essees, et oleme oma Vabaduse väljakust jälle Võidu väljaku teinud. Tõepoolest: abstraktsema Vabadussamba ideest sai valulise protsessi käigus Vabadussõja mälestusmärk, see tähendab siis, ausammas verisele võitlusele, mitte nii väga vabale riigile, mis selle tulemusena saavutati.

Võitluse eesmärgi asemel tõstsime pjedestaalile hoopis vahendi. Nii et tahtsime parimat, aga välja tuli nagu Nõukogude ajal.

Kirjutasin poolteist aastat tagasi Areenis, et vaimne kliima Eestis halveneb ja jäik rahvuslus surub peale ("Puhta Eesti mütoloogia" 18.4.2008). Õiguskantsler Indrek Tederi kõne 1. oktoobril 2009 Riigikogu ees oli kui sõõm värsket õhku. Tedre üleskutse liikuda kodanikukesksema riigi poole andis lootust, et ehk saab ometi avalikus debatis kuuldavaks ka veidi küpsem hääl. Ja et rusikatega vehkivast aina ülekohut kuulutavast teismelisest Eestist hakkab kasvama tasakaalukam täiskasvanud riik.

Tederi kõne põhisõnum oli: "Emotsionaalsed väited 700aastasest orjapõlvest ja 50aastasest Nõukogude okupatsioonist ei ole meie enesemääratluse ja ?tunnetuse ainsad alused ning me ei pea kramplikult kinni hoidma 19. sajandi rahvusromantikast."

Huvitav on analüüsida, kuidas kahekümne aastaga on suur osa hoiakuid ja harjumusi Eestis kapitaal selt muutunud, aga mõni teema ei tule üldse järele. Vaatame arhiivikaadreid näiteks Balti ketist ja imestame, millised me seal välja nägime, oleme endi üle uhked, aga muigame mõne tollase arvamuse, suhtumise ja hoiaku üle. See on normaalne, me olemegi hirmus palju ja kiiresti muutunud. Osalt tugevamaks ja enesekindlamaks, teisalt palju pragmaatilisemaks ja egoistlikumakski (seesama Läti näide: me ei taha armsal lõunanaabril täna enam sugugi kätt hoida ja ühiselt tulevikku vaadata). 

Seda kõike arvesse võttes on lausa hämmastav, et enesekindluse ja pragmatismi järsk kasv ei laiene sootuks rahvusluse ja vähemustega seotud teemadele. 

20 aasta tagust otsust mitte anda venekeelsele vähemusele kodakondsus põhjendab tollane habras olukord. Me oleme 90ndate alguse Eestist väga, väga kaugele liikunud ja mitte miski ei vabanda välja tänast sama hirmunud natsionalistlikku poliitikat. Jah, Venemaa on ja jääb meie keeruliseks naabriks, aga see ei tähenda, et siin elavad vene keelt emakeelena rääkivad inimesed ei võiks olla lojaalsed Eesti riigile. Kui Eesti riik neist õige veidigi sisuliselt hooliks ja üritaks võrdseid õigusi tagada. 

Mihkel Mutt arvas Postimehes (20.8), et meil juba ongi kodanikukeskne riik ja seda tõestab kas või Ksenija Balta edule kaasaelamine. Ei tõesta see midagi. Seni, kuni neeger orjapidajale hästi laulis või tantsis, oli ta heas kirjas, kohe, kui ta aga peremehele ebasobivas suunas ise mõtlema hakkas, oli kuri karjas. Nii ka Eestis. Kuni meie oma venelane medaleid toob, on kõik hästi, aga hoidku jumal, kui ta näiteks oma partei looks ja vähemuste õigusi nõudma hakkaks. Või veelgi lihtsam: kui ta õige Eesti mehega samale töökohale kandideeriks ja eestlase eest sooja paiga ära võtta ähvardaks. Siis oleks kodanikukeskne võrdne soe kaasaelamine järsku otsas.

Eesti põhiseadusest armastatakse üha tsiteerida üht katket: "Põhiseadus peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade". Ületsiteerijad unustavad, et meie ülimas seaduses on veel 360 lõiku, milles on märksa rohkem juttu kõigi kodanike võrdsetest õigustest, diskrimineerimise lubamatusest, sisemise ja välise rahu kaitsest.

Paragrahv 13 ütleb otse: "Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele."

Riigi kohus on rakendada põhiseaduse mõlemat poolt: tagada rahvuse ja kultuuri säilimine, aga ka kõigi võrdsed õigused. Üks ei välista teist, need kaks kohustust isegi ei vastandu. Suurest elanikkonna grupist lihtsalt üle sõitmine või ignoreerimine viib pronksiöö-sarnaste probleemideni, see paneb ohtu riigi sisemise rahu ja nii on selline poliitika kaudselt ka põhiseaduse mõtte vastu. Dialoogi pidamine, vabatahtliku lojaalsuse kasvatamine ja küps avatus seevastu kindlustaks rahu ja võrdsed õigused. Miski selles protsessis ei pane ohtu eesti keelt ja kultuuri, pigem saaksime me selle kandjaid või vähemalt tundjaid hoopis juurde.