Okaspendel vihiseb taas õhus
Toonased rokikontserdid olid sumbuursed, halva heliga ja segase korraldusega üritused, kus oluline ei olnud mitte esituse kvaliteet, vaid osavõtt ja äge fiiling. Rahvuslik rokkmuusika tahtis vormuda, kuid ei teadnud, kuhu suunduda. Aluseks loomulikult hard- või hevirifid ja eestikeelsed laulutekstid. Viimased veel mitte ülikriitilised ja väljakutsuvad nagu hilisematel aegadel, pigem isetegevuslikult metafoorsed ja muinaseestluse mütoloogiast energiat ammendavad. Nende bändide isepäine hoiak vastandus selgelt toonastele libaprofessionaalsetele ja võimuga kompromisse tegevatele "vokaalinstrumentaalansamblitele", mille hea käekäik sõltus eeskätt headest suhetest filharmoonia ning komsomoli keskkomiteega.
Väikelinna puntidel aga polnud võimu heasoovlikkusest sooja ega külma, nad tegid oma muusikat nii, nagu oskasid ja tahtsid. See oli nende õnn ja ka õnnetus.
Okaspendel oli minu mäletamist mööda üsna pidev esineja väikelinnade festivalidel. Üldse pidi iga väikelinn toona aastas vähemalt ühe rokipidustuse korraldama. Teiste nn teise ešeloni rokiveduritena meenuvad Omas Kojas Hiiumaalt ja Hetero Võrust. Tagantjärele on raske nende muusikalist erinevust mälust välja peilida, pigem olid puntide käilakujud need, mis mällu jäid.
Okaspendlit juhtis vägeva krussis juustepahmakaga laulja Aare Vilba, Omas Kojas lootsis laval suure okkalise puunuiaga vehkiv väikest kasvu Ain Tähiste ning Heterole andis tooni alati liibuvaid triibulisi pükse kandev laulja "Pepe" ehk Peeter Saar.
Rokielu keskendumine Tallinna, ärkamisaja suurkontsertide ja Rock Summeri tekkimine võttis paradoksaalsel kombel elujõu rohujuuretasandi rokielult. Suurlavad sünnitasid omalaadse eesti roki-establishment'i, kes kõige paremini oskasid valitsevat lootust ja ängi muusikasse valada ning keda esitati raadios ja teles. Nende kõrvale väikelinna mehi enam esinema ei kutsutud, sest neil polnud korraldajate arvates vist piisavalt pauerit ega suure lava esinemiskogemust.
Seepärast oli üllatuseks, kui Okaspendli solist Aare Vilba umbes aasta tagasi ühendust võttis ja ilmuvast retroplaadist rääkis. Äsja valmis saanud, Brevise nime all tegutsenud Rakvere bändi CD "Postuumne...?" oli väga meeldiv üllatus.
See on klassikaline hard-rock, traditsiooniliste kõlade ja lugude kompositsiooniga. Kes tahab nende muusikas suuri eeskujusid otsida, leiab neid plaati kuulates kindlasti, aga miks mitte - see oli kunagi oluline märk bändi taseme näitamiseks.
Oluline on hoopis muu - see on pühendumus ja siirus, millega need laulud on tehtud. Aare Vilba laulmine on nii aus, kui vähegi olla saab. Ajal, mil valdav osa muusikast on tehtud masinatega ja turunduseesmärgil, mitte vajadusest teha muusikat või levitada oma sõnumit, on mul suuremat kiitust raske välja mõelda.
