ÖKOKORTER POLE PELK MOEASI
Kollases puumajas A. Adamsoni tänaval teeb grupp ökoentusiaste korteriremonti. “Siin on kohupiim seinas ja kriit laes,” selgitab keskkonnatehnoloogia tudeng Epp Volkov. “Meilt küsitakse siiralt, miks te seda kriiti lakke panete, kas teil värvi ei ole.” Adamsoni tänava korter on üks OÜ Ökoprojekti hetkel renoveeritavatest objektidest. Säästva Renoveerimise Infokeskuse juhataja Tarmo-Andre Elvistu sõnul kasutab aktiivselt ökolahendusi alla 0,5 % Eesti ehitusturust.
A. Adamsoni tänaval jagatakse veel ökoloogilise arhitektuuri põhitõdesid: “tegelikult oli kõik ju öko, enne kui naftat õpiti kasutama” ja selgitatakse, mis võimalused avanevad, kui kipsplaat seina panemata jätta. Näiteks saab teha ümarad laenurgad (peegellagi). Kui laenurgad on teravad, jääb õhk nurgas ringi käima, ümarate puhul ei jää soe õhk paigale, vaid liigub lae keskele ja langeb jahtudes alla – tuba soojeneb ühtlaselt.
Mõiste “säästev renoveerimine” võeti kasutusele 1999-2000 aastatel, kui Rootsi-Eesti koostööprojekti käigus tehti loodussäästlike vahenditega korda elamiskõlbmatuks tunnistatud 19. sajandist pärinev puumaja Kalamajas Väike-Patarei 3. Praegu asub seal Säästva Renoveerimise Infokeskus. Rahvaalgatuse korras on infokeskused avatud ka Tartus ja Viljandis. Ettevõtetest tegelevad majade traditsiooniliste materjalidega renoveerimise ehk kaasajastamisega tihti samad kes ajalooliste hoonete restaureerimisegagi.
Säästev renoveerimine tähendab peale looduslike ehk ökoloogiliste materjalidega töötamise ka vana materjali taaskasutamist. Tanel Tubin Ökoprojektist käib näiteks mere ääres kaldale uhutud telliskive korjamas. Elvistu kummutab levinud müüti, et ökoloogiline renoveerimine on ilmtingimata kulukas. Ökoloogilise all võib mõista materjali ja teostajate osas ekslusiivseid lahendusi, aga ka isetegemist ja tagahoovist leitud träni. Ka olemasoleva ärakasutamine selle asemel, et see välja lõhkuda ja uuega asendada pole kallis vaid vastupidi, ei maksa sageli midagi.
Ökoloogilised materjalid, mida linnakorteri renoveerimisel saab kasutada on näiteks puit, rooplaat, lubikrohv ja kivi. Kuigi looduslikud värviretseptid on sadu aastaid vanad, sünnib värv lõpptulemusena tihti eksperienteerimise käigus. Näiteks “kohupiim” A. Adamsoni tänava korteri seintel on kaseiinvärv, mis tavaliselt koosnebki kohupiimast, kriidist, booraksist ja veest. Värvimeistril on aga alati võimalus retseptidele veel oma salakomponent lisada.
Elvistu leiab, et oma korteri siseviimistluses võib naturaalseid värve ja krohve kasutada ka paneelika elanik, kuigi tõsisema keskkonnahuvi korral tuleks kaaluda elukoha vahetust. Vaid ökoloogilise renoveerimise nimel korras küproki seintelt maha kiskumine ei ole aga ei säästlik ega ökoloogiline. Vestluse lõpus Tanel Tubinaga jäi kõlama mõte: “Midagi, mis juba olemas on, ei tasu maha lõhkuda. Ükskord elate kusagil mujal, siis teete kõik õigesti.”
