Olav Osolin: "Pulli on saanud ja miks mitte seda meenutada!“

Areen avaldab Olav Osolini äsja ilmunud mälestusteraamatust „Minu esimene elu“ peatüki, milles ta kirjeldab oma värvikaid tudengiaja seiklusi Tartus.

Uued sõbrad – lemmikained

Kui 1. septembril hangitud pohmell ravitud, oli aeg ka esimestesse loengutesse minna ning uurida, kellega ma ühele kursusele olen sattunud. Neid õnnelikke oli 40 ringis, valdavalt tüdrukud ja vaid näpuotsaga poisse. Viimastest jäi kohe meelde peenikese prääksuva häälega pisike mees Peeter Olesk, kes näis targem kui kõik ülejäänud kokku ning kes tuli juba Paul Ariste esimese loengu vaheajal mulle teatama, et professor on nädalavahetusel seenel käinud ning kutsub nüüd kõiki kursuse poisse enda juurde koju saaki puhastama. Kuna mulle oli Ariste poistelembusest juba varem sahistatud, siis teatasin kõvahäälselt, et mina selle pede juurde küll seeni puhastama ei lähe ja jäin tummaks, kui nägin, et ukse vahelt piilub Ariste, kõrv kikkis.