Olavi Paavolainen “Külalisena kolmandas Reich’is”
Olavi Paavolainen (1903–1964) oli oma sugupõlve kirjanike, Tulenkantajate rühmituse liider, Soome esimene kuulus kopiraiter, suur esteet ja eurooplane, kes armastas samas sõjaväge ja seismist võitjate poolel ning kelle alkoholiseerunud vanapõlve viimane (salajane) elukaaslane oli Soome Kommunistliku Partei juht Hertta Kuusinen.
Veetnud 1936. aasta suve Travemünde Kirjanikekodus ja osalenud füüreri külalisena 1936. aasta Nürnbergi Parteipäevil, mis on sedakorda nimetatud Au Päevadeks, katsus ta näidata Komanda Riigi vaimu, kirjeldada kõike Saksamaal nähtut esteetilisest vaatepunktist. Paavolainen jutustab esimeses ilmasõjas alandatud saksa rahva uuestisünnist Hitleri ja tema rahvusmütoloogia läbi ning tööliste, talupoegade, loova töö ja muinsusromantika kultust. Paljude vaimustavate ilmingute kõrval näeb ta ka asju, mis talle ei meeldi, nagu saksa naise taandamine lihtsalt rahvuse tootjaks või hitlerinoorte lastele üle jõu käiv väntsutamine.
Autor nendib, et endine Tallinna joonistusõpetaja Alfred Rosenberg ajab oma kõnes ülemäära segast ja raskepärast teooriat, aga Hitler on kõnemehena nii karismaatiline, uus Prometheus, et tema mõnevõrra koomilise välimuse unustad kohe.
Paavolaise värskete muljete põhjal kirjutatud raamat (ilmus 1936. aasta jõuluks) on eesti keeles leiduva hitleriana tippteoseid. See selgitab kõige vahetumalt ja usaldusväärsemalt saksa rahva, vähemasti selle lihtsama osa vaimustust oma füürerist. Põneva ülevaate saab ka veidrast “Põhja ideest”, muistsest parnassist, kuhu meie Vanemuinegi oma kandlega nii hästi sobiks. Vaimustus ja vägivald seisavad teineteisele väga lähedal.
