Olavi Ruitlane, "'Kroonu"'
Seda, mis nägu ja tegu lähevad nõukaajal sõjaväes käinud mehed, kes pärast mõnda pitsi juhtuvad noid aegu meenutama, teavad ilmselt paljud naised-lapsed-sõbrad-sugulased. Asjaosalistel enestel on aga aasta-aastalt üha raskem veneaegse armee absurdi selgitada - see nõuab mõistmiseks liialt suuri eel- või kõrvalteadmisi. Seepärast ei teagi, kuidas "Kroonu" nooremale lugejale mõjuda võiks. Käinutel-olnutel on siin igatahes palju tuttavat.
"Kroonu" on läbipaistvalt autobiograafiline (ega autor seda salgagi) - väljamõeldud episoode tundub siin harva ette tulevat ja need on ka üsna selgelt äratuntavad. Seda meeldivam on avastada, et lugu püsib üsna kenasti koos ja omandab aeg-ajalt isegi "teise plaani" - kui lugeja seda vaid märgata soovib. Aga eks ole ju eluski nii.
Seda raamatut kirjeldades on enamasti rõhutatud humoorikust ja - oh, paraku - meenutatud ikka ja jälle Hašeki kuulsat kroonuoopust. Naljakohti on siin tõesti, kui palju need aga rusuva olustiku taustal naerma ajavad, on iseasi. Peamiseks rõõmunoodiks on selles loos ikkagi teadmine, et neli võrokesest osalist viibivad selles kõntsas ajutiselt. Lõbusat kelmilugu ei saa "Kroonust" aga peamiselt seepärast, et asjaosalised ise annavad süsteemile vastu sama küünilise ja jõhkra mõõdupuuga kui too neilegi. Räiget realismi on siin rohkem kui muretut veiderdamist.
Muide, seda õhukest romaani lugedes tasub meeles pidada, et kroonuaeg kestis toona kaks aastat (kui noorsõdurit ei õnnistatud kolmeaastase mereväeteenistusega) ning kõige põneva ja naljaka vahele mahtus sadade päevade kaupa tuima rutiini. Kõik muu - nagu noodsamad pitsitagused meenutused või Ruitlase ladus lugugi - on pigem hitikogumik, hambaharjaga kuldseks kirjatud ja sinelivilti köidetud demblialbum.
